Kõne Riigikogus 20.09.2017 loomatsirkuste keelustamise eelnõu teisel lugemisel: 21. sajand on loomade vabastamise sajand

Kui 20.sajand oli naiste, siis käesolev, 21. sajand on loomade vabastamise sajand.

Tänase eelnõuga liigume taas sammu edasi õiglasema ja parema maailma suunas. Loomade kasutamine inimese lõbustamiseks tsirkuses on komme, mis tänaseks on oma aja ära elanud.

Lühikese aja jooksul on  avalikkuse huviorbiiti ka Eestis liikunud loomade heaoluga seotud teemad. Inimesed teevad pingutusi, et üha enam tagada ka loomade väärikus ja hea liigiomane elu. Üha harvem kuuleb otseselt loomavaenulikke argumente, mis olid tavalised kümmekond aastat tagasi: siis räägiti, et  kuni pole tagatud iga inimese heaolu, pole põhjust loomade  pärast pingutada.

Täna me enam nii ei mõtle, sest loomade huvide eest seismine  ei vähenda kuidagi teise elusolendite heaolu eest seismise võimalusi. Inimeste elu ei muutu halvemaks, kui loomadel on parem. Isegi nii: kuni kannatavad loomad, on tõsiselt halb olla ka väga paljudel inimestel.

 Loomaõiguslaste survel sai paarkümmend aastat tagasi poliitiliseks agendaks lemmikloomade hülgamine ja loomapiinamise juhtumid argielus , täna seistakse ka Eestis selle eest, et tagada kanalates lindude elementaarne heaolu. Praegu tundub kanade õiguste eest seismine veel paljudele siingi saalis naljanumber, umbes nagu koerte ketispidamise problematiseerimine 1990ndatel.

Aga: mida aeg edasi, seda enam vaatavad inimesed, kuidas toodetakse toit, mida nad tarbivad. Kui loomade õigused jätavad muidu külmaks, siis toidukvaliteedi mõjutana võiks loomaõigustel olla juba laiem kandepind. Kui inimesed ebaeetiliselt toodetud loomase päritoluga toitu enam ei osta, muutuvad ka kaupmeeste ja tootjate praktikad.

 Lemmikloomade ja kanafarmide  teema vahele mahuvad loomade pidamine karusloomafarmides ja farmide sulgemise perspektiiv, loomade pikamaatransport, loomapidamise tingimused farmides ja loomade hukkamise viisid, loomade kasutamine meelelahutuseks.

Täna saame me  loomi kasutada meelehautuseks, näiteks nende tegevust väga lähedalt pealt vaadata uue tehnika vahendusel: meil on kaku-, metssea ja kotkakaamerad. Loomanaljad tsirkuses: vanaeitedeks riietatud ukerdavad mägrad või trikoodes karud ei aja enam naerma, vaid nutma. Läbi põlevate rõngaste kasuka kõrbelõhna saatel hüppavad graatsilised kaslased on vaatepildina lihtsalt jube.

Loomad on oluliselt naljakamad ja toredamad oma loomulikus olekus, inimene ei pea neid oma stsenaariumite järgi lavastatud pingutatud  „naljadesse“ kiskuma. 

Tsirkuses võiksid oma osavust ja võimete piire demonstreerida siiski ennekõike inimesed: inimakrobaadid, klounid ja tuleneelajad. Tsirkus ongi muutnud esteetilisemaks ja eetilisemaks, lausa omaette kunstiliigiks, toogem näiteks prantsuse tsirkus, meilgi tihti gastroleeriv Cirque du Soleil. Paljud linnad Eestis on juba otsustanud, et  ei soovi  näha tsirkuse külalistruppe, kus loomi mööda esinemispaiku kitsastes oludes väntsutades transporditakse, et siis tsirkuseareenil nende väärikuse alandamist pealt vaadata. Nüüd on aeg teha ära riiklik regulatsioon.

Meenutagem, et loomatsirkuste keelamine oli aktuaalne ka 2015, kui põllumajandusminister oli Ivari Padar. Siis ei jõudnud eelnõu Riigikokku, aga nüüd on lootust, et loomade narrimine tõesti lõpetatakse.

Loomakaitse eesmärgiks on kokkuvõttes asjatute ja välditavate kannatuste vähendamine miinimumini. Loomade kannatuste vähendamise kõrval on teemaks ka loomadega kokkupuutuvate inimeste nt nende dresseerijate ja kasvatajate psüühiliste kannatuste vähendamine. Mis jälje jätab inimese psüühikasse suurte väärikate elukate piitsutamine ja nüpeldamine, selleks, et nad tagajalgadele tõuseksid või kukerpalli teeksid. Tsirkuste ja laatade puhul on oluline ka tsirkusekülastajate ohutus, sest alandatud loomad saavad ka kurjaks. 

Inimese suhe loomadega on pidevas muutumises ja eesmärgiks on rahulik, võimalikult väheste kannatustega kooseksisteerimine. Loomatsirkuste ärakeelamine on oluline samm loomade vabastamise teel.