Välisministeeriumi ja Riigikogu väliskomisjoni diskussioon oleks võinud olla parem, see on tõsi. Aga Riigikogus oleks võinud ÜRO rändepakt sel varasügisel olla arutusel suures saalis oluliselt tähtsa riikliku küsimusena (ORTK) -- kui väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oleks seda tähtsaks pidanud või kui keegi väliskomisjoni liikmetest, näiteks Henn Põlluaas EKREst oleks selle teema vastu huvi tundnud ja oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu korraldamise oma fraktsiooniga kooskõlas tõstatanud. Miks magas väliskomisjon selle olulise teema maha, kui see on Eesti püsimajäämisele nii oluline, tahaks küsida ennekõike väliskomisjoni EKREsse kuuluvalt liikmelt Henn Põlluaasalt.
Välisminister Sven Mikser tutvustas valitsuse seisukohti ÜRO rändeleppe väljatöötamise teemal märtsis teatavasti väliskomisjoni koosolekul, kui komisjoni juhtis Keit Pentus-Rosimannus, kohal olid Henn Põlluaas (EKRE), Maire Aunaste (Isamaa), Andres Herkel (Vabaerakond), Anne Sulling (Reformierakond) ja allakirjutanu (SDE). Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oli komandeeringus. Mingit ärevust ÜRO rändedokument väliskomisjonis kevadel ei tekitanud, sest tegemist oli ja on tavapärase välispoliitilise deklaratiivse dokumendiga, mille väljatöötamise protsessis osalemist peeti loomulikuks. Meediat sellise üld-deklaratiivsed dokumendid ja teemad üldjuhul ei huvita, sest neis puudub konflikt ja peategelased, neist ei saa lugu ja need ei kaja avalikkuses vastu. Vaikus valitses kuni eelmise nädalani.
Nüüdseks, kui on olemas ka õiguskantsleri Ülle Madise hinnang, on selge, et ÜRO dokument on kooskõlas Eesti senise välispoliitilise suunaga ja mingit anomaaliat see endast senisel kursil ei kujuta (kes välispoliitika tegemise praktikaga rohkem kursis, on sellest kogu skandaali kestmise aja aru saanud). Ka teistes, eriti Ida-Euroopa riikides on ÜRO rändepakti kasutanud parempopulistlikud jõud, et lõigata poliitilist profiiti ja poliitiline deklaratsioon on muudetud sisepoliitiliseks relvaks. Sama areng on nüüd toimunud ka Eestis.
Eelmisel nädalal neljapäeval-reedel tekkis avalikkuses poliitilise spinni kaudu äkki ärev olukord, et Eestit on tabamas mingi fataalne pagulust soodustav dokument. Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson esines neljapäeval 8.11 koosolekul avaldusega, kus heitis välisministrile ette, et see pole ÜRO rändedokumenti parlamendile varem tutvustanud ja kutsus ta esmaspäeval 12.11 komisjoni infot andma – parem hilja kui mitte kunagi. Kõik olid sellega päri, igaks juhuks märgin, et välisminister käib erinevaid dokumente ja seisukohti väliskomisjonile tutvustamas pidevalt.
Väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni kommunikatsioon on jõuline ja väga hea, ning avalikkuses jäi domineerima seisukoht, et president on Marokosse ÜRO üritusele mines andmas heaksiitu dokumendile, mida pole parlamendile ega avalikkusele piisavalt tutvustatud. Alles alates teisipäevast kolmapäevast hakkas Välisministeeriumi ja minister MIkseri poolt äkki tulema asjakohast suhtlust avalikkusega, nagu paisu tagant.
Hetkeks oli tunne, et probleem jääb väliskomisjoni ja ministeeriumi vaheliseks jõukatsumiseks, millest on saanud tavaline asi. Minister Mikser lubas väliskomisjonile viia dokument neljapäeval valitsusse ja järgev sündmuste käik on viinud juba teada valitsuskriisini, sest Isamaasse kuuluv justiitsminister Urmas Reinsalu ei ole nõus, et Eesti toetab ÜRO rändepakti, kuigi ka Isamaa(Maire Aunaste kaudu) on alates kevadisest väliskomisjoni koosolekust alates olnud informeeritud, et Eesti osaleb selle dokumendi väljatöötamisel. EKRE Henn Põlluaasa näol nõuab nüüd ministri tagasiastumist, sama kriitiline on olnud ka Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi, kes osales ootamatult, Anne Sullingu asendusliikmena väliskomisjoni koosolekul 12.11, kus välisminister Sven Mikser jagas ÜRO pakti teemal selgitusi. Samas peab meenutama, et reformierakonna juht Kaja Kallas käis veel samal päeval, kui toimus väliskomisjoni ja ministri kohtumine, välja, et reformierakonnale sobib ÜRO rändedokument. Liiatigi – reformierakondlane Jürgen Ligi välisministrina ja president Toomas Hendrik Ilves olid 2016. aasta septembris ise kiitnud heaks New Yorgis ÜRO rändepaktile eelneva analoogilise dokumendi, New Yorgi deklaratsiooni. See ei põhjustanud avalikkuses mingisugust poleemikat, mitte mingit huvi ei tunud ka meedia.
Ehkki Eesti välispoliitilise suuna osas valitseb Eestis konsensus, näitab ÜRO rändedokumendi ümber toimuv möll, et välispoliitika on kahjuks haaratud valimiseelsesse võitlusse. Varsti on parlamendi ees välisteenistuse uus seadus, mis võib välispoliitikast lähtuvat sisepoliitilist kemplemist veelgi võimendada. Näiteks on seal poliitiliselt tundlik punkt, mis näeb välisteenistusse siirduva ametniku perevormina, millele on tagatud hüvitised, ette ainult abielu, mitte näiteks registreeritud kooselu.
Välisministeeriumi ametnikud ja diplomaadid peavad aga ära klaarima selle välispoliitilise kahju, mida ÜRO dokumendi ümber toimunud sisepoliitiline kukepoks on Eestile juba igal juhul teinud.
Comments
Post a Comment