Skip to main content

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna.
Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa sõjaväkke jne. Alko- ja naistesse suhtumine tollal teemaks polnud, me ei tea tollest ajast eriti, kui palju oli naistevastast vägivalda. Oli aga teada, et loominguinimeste seas on ikka olnud tasakaalutust ja enesekesksust keskmiselt rohkem ja võis arvata, et paljud naised, keda hiljem kultuuriajalugu  muusadena esile on toonud, kannatasid oma eluajal ka lähisuhtevägivalda.
Igatahes ENSVs oli mõeldamatu, et  moraalselt kahtlase taustaga inimesed nt oleks saanud teha Lenini skulptuuri Tallinna mõnda parki või luua revolutsiooniteemalist pannood teatrisse, mida külastasid laiad rahvahulgad.   Nad ei saanud dirigeerida laulupidu. 
Hakata tänases Eestis loojaid selekteerima nende  moraalse tausta järgi ja mitte nende andekuse või saavutuste põhjal ja üldrahvalikult arutada, kas keegi on oma eraelu tõttu sobiv inimene riigile ja rahvusele oluliste kunstiürituste korraldajaks, on ohtlik tendents. Ajalugu on näinud raamatute erifonde, kuhu sai sisse vaid eriloa alusel ja on kahjuks näinud ka raamatulõkkeid, kuhu lendavad sobimatute autorite teosed. Eestis on niigi probleeme moodsa kunsti, ka teatri mõistmisega ja üha tugevamad on tendentsid, kus vastandatakse rahvale arusaadavat ja manduvat, mittemõistetavat kunsti. 
Sõna- ja loomevabadus on kõigil, aga loomevabaduse ja loomingu kvaliteedi ainus piirang vabas maailmas saab olla andekus.


Mis puutub Ojasoo-vastase kirja põhjal sündinud poliitilisse skandaali, siis arvan loomulikult, et naistevastane vägivald on vale, aga minu arvates on Eestis oluliselt rohkem süsteemseid naisi solvavaid nähtusi nt normaliseerunud palgavaesus mitmesugustel kõrgharidust nõudvatel erialadel nt ülikoolilektorid, orjapalgaga hooldustöötajad haiglates jt. Palju solvavam kui ministri mõtlematud sõnad on mitmed „normaalsused“ nagu üksikemade olukord. Pikkamööda imbub tabusfäärist välja info igapäevasest hooldustööde koormusest seoses haigete laste ja vanade sugulastega, mis langeb naistele ja mis on nii raske ja valus, et ajakirjanduski suhtub pika hambaga.  Nende teemade käsitlemise eest süsteemse naistevastase vägivallana tuleks seista ja seisangi valvefeministina, ka siis, kui ma Toomas Kirsile või paljudele teistele hirmu nahka ajan. See ongi minu kui valvefeministi eesmärk.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”