Skip to main content

Veterinaari tähelepanekud võivad viia peidetud lähisuhtevägivalla avastamisele

Kui peres esineb vägivalda, siis vägivallatseja ohvriks võivad vägivaldses kodus sattuda kõik pereliikmed ning ka koduloomad. Naiste ja laste turvakodudesse ei saa võtta kaasa lemmikloomi ning sageli just seetõttu jääb naine lastega vägivaldsesse koju: ta kardab, et lemmikloomadega võib midagi juhtuda, kui ta lahkub. Tulemuseks võivad olla ka surma ja raskete inimvigastustega juhtumid: kuigi naisele ja lastele on pakutud turvakodu võimalust, aga nad ei lahku kodust, sest kardavad loomade pärast.
Eestis on loomade vastu suunatud vägivald loomakaitsjate rida ja inimesi kaitsevad politsei ning sotsiaaltöötajad. Võib-olla tundub mõnele isegi kohatu käsitleda loomi ja inimesi ohvritena koos! Veterinaari tähelepanekud ravile sattunud piinatud loomade kohta võivad samas viia hästi peidetud ja pikaaegse lähisuhtevägivalla avastamisele ja võimaldavad sellesse sageli ka sekkuda. . Pealtnäha „heaoluühiskonna“ luksusena näiv temaatika võib samas puudutada väga paljusid inimesi, nende tervist ja vaimset heaolu.
Arenenud heaoluühiskondades  nagu Suurbritannia, Rootsi, USA  jt on loomakaitsjate, veterinaaride ja lähisuhtevägivalla ennetamisele pühendunud organisatsioonide ning politsei vahel kujunenud koostöö, mis aitab jälile lähisuhtevägivalla juhtumitele, mille ohvrid on pere nõrgemad: loomad, lapsed, naised. Osa sellest liikumisest on koondunud ülemaailmse võrgustiku The Links Group alla, kelle osalusel toimub  14.juunil Tallinna Ülikoolis rahvusvaheline pop-up seminar: „One Health, One Welfare - the Importance of Research, Education, and Cooperation.“ Seminari korraldab Tallinna Ülikool koostöös Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühinguga.
Eestis on teema uus ja ametlikku koostöövõrgustikku politsei, sotsiaaltöötajate ja perevägivalla ennetamisega tegelevate organisatsioonide vahel veel ei ole. Koduloomade vastu suunatud julmuse ja vägivallaga kokku puutunud veterinaaride algatusel sündinud koostöövõrgustik on oma eesmärgiks seadnud haridusliku ja valgustusliku tegevuse ning näiteks politsei ja sotsiaaltöötajate koolitamise, et need oskaks märgata lähisuhtevägivalla märke kodudes, mille kohta on infot, et seal on piinatud loomi. Loodetavasti areneb seda tüüpi koostöö võrgustik ka Eestis. Inimesi ja loomi, kes elavad samas kodus, pole meil ametlikult vägivalla ohvritena koos käsitletud ning siseministeeriumi andmetel loomakaitsjad, naiste tugikeskused ja politsei sel teemal seni süstemaatilist koostööd teinud.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”