Skip to main content

Eesti keel kui romantiline projekt on lõppenud, uueks väljakutseks on inglise keele surve

Me ei tohiks tagasi jõuda saja aasta tagusesse aega, kui ülikoolis õpiti vene ja saksa keeles ning keerulisemat vestlust ei saanud ilma teiskeelsete tsitaatidena arendada. Tuleb teraselt silma peal hoida, mis toimub vene koolides, lasteaedades ja vene elanikkonna hulgas, ent – kui vaadata arenguid kõrghariduses -- kas me samal ajal ei anna ise oma eesti keelt käest? Võib-olla tundub peen kasutada ingliskeelseid termineid ja väita, et mingeid progressiivseid mõtteid ei saagi eesti keeles väljendada? Kas see on uut tüüpi kadaklus või oleme me lihtsalt liiga pragmaatilised? 
Eesti kirjakeel on läbi õnnelike juhuste ja paljude pingutuste sündinud romantiline ühisprojekt ja mitte enesestmõistetavus. Eesti keele arendamine oli teatavasti kuni 19. sajandini peamiselt baltisaksa aadlike harrastus ja baltisaksa kirikutegelaste praktilistest vajadustest sündinud nähtus. Tänu 19. sajandil tegutsenud Eesti soost, ent peamiselt saksa keelt kasutanud kirjameeste Faehlmanni, Kreutzwaldi, Jannseni ja teiste kirjanduslike ja ajakirjanduslike ettevõtmiste kaudu hakkas eesti keel hoogsalt arenema.
20. sajandi esimesel poolel hakati eesti keelt jõuliselt normeerima. Värvikaks etapiks meie 
kultuuriloos oli võitlus Aaviku keeleuuenduse ja Veski juhitud keelearenduse vahel, mis seisis  reeglistatud eesti keele eest. Läbi kooligrammatikate ja õigekeelsussõnaraamatute ühtlustus põhjaeesti 
murretele tuginev eesti kirjakeel esimese vabariigi ajal. Täna tasub meenutada, et alles sada aastat 
tagasi sai eesti keel ametlikuks keeleks ja et Tartu Ülikool muudeti eestikeelseks alles aastal 1920. 
See polnud sugugi kerge, sest polnud ju eestikeelseid teadlasi ega professoreid ning Eesti teaduslugu oli senini olnud baltisaksa ja Venemaa teaduse lugu.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli eesti keele uurimine ja arendamine rahvusliku vastupanu vormiks. 
1947. aastal loodud Keele ja Kirjanduse Instituut on aastakümneid uurinud ja kirjeldanud teaduslikult eesti keele grammatikat ja sõnavara, loonud oskuskeelt ja koostanud sõnaraamatuid. Eesti keel kui 
romantiline projekt saavutas haripunkti 1980ndate lõpus rahvusliku tõusu ajal, mis tipnes Eesti 
iseseisvuse taastamisega. Pragmaatiline pööre toimus kuskil 1990ndatel aastatel.
Me peame enesestmõistetavaks rikast eesti keelt ja kirjandust. Me nõuame eesti keele kasutamist 
politseiliku rangusega näiteks poekassades ja taksodes. Me tahame, et siinsed venekeelsed inimesed 
oskaksid hästi eesti keelt ning jälgime pingsalt, mis toimub sisserändajate ja tagasitulijatega. 
Vähemasti sõnades oleme väga ranged keelepoliitikud. Samas pole sünnipäraste eestlaste hea eesti 
keele oskus üldsegi enesestmõistetav. Tudengitega kokku puutudes näen, kui raske on nii mõnelegi 
neist keerukam eestikeelne eneseväljendus, lausete moodustamine ja sõnade täpse tähenduse 
mõistmine. Ja mis puutub õigekeelsusesse, siis näiteks paljud riigikogu kolleegid ei julgenud teha 
emakeelepäeval eesti keele etteütlust. 
Keel on elav nähtus ja seetõttu pidevas muutuses. Meil on täna vägagi vaba internetikeel ja kohati 
logisev ajakirjanduskeel. Meil on rikas ilukirjanduskeel. Võtmeteemaks on aga teadus- ja kõrghari-
duse keel, mida ka professor Birute Klaas-Lang 15. märtsil parlamendis toimunud arutelul „Eesti keelkui riiklik taristu“ põhjalikult käsitles.
Tasub väga kriitiliselt jälgida seda, mis toimub Eesti kõrgharidusmaastikul. Viimastel aastatel on üks-jagu räägitud sellest, kuidas ülikooliharidus muutub järjekindlalt rahvusvahelistumise lipu all inglis-
keelseks. Nõukogude Eestis peeti visa võitlust ülikoolihariduse venestamise vastu ja erinevalt mõnestteisest liiduvabariigist oli Eestis võimalik omandada kõrgharidus emakeeles.  Nii mäletan oma õpingutest Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal, kuidas oli juttu vastupanust vene keele nõudele 
väitekirjades. Täna julgustame me magistrante kirjutama inglise keeles. Tunnistan, et minagi ponnista-sin pea kakskümmend aastat tagasi oma magistritöö valmis inglise keeles – see oligi lihtsam, kuna 
teaduskirjandus on ingliskeelne.
Praegu on ülikoolid leidnud võimaluse teenida raha ingliskeelseid õppekavasid avades, et tulla toime rahanappusega, mille on toonud kaasa tasuta kõrgharidus. Leian, et pole üldsegi enesestmõistetav, et 
tänased noored saavad magistritasemel õppida eesti keeles. 

Läinud aasta emakeelepäeval arutati riigikogus sotsiaaldemokraatide eestvõttel koos Tartu ja Tallinna ülikoolirahvaga, mida teha, et kõrgharidus jääks eestikeelseks. On selge, et teadus on rahvusvaheline ja ülikooliõpe on teaduspõhine. Samas kaovad Eesti teadlaste ingliskeelsed artiklid teaduspubli-
katsioonide massiividesse ja sageli ei ole meie teadlased enam võimelisedki oma teadmiste nüansse 
eesti keeles väljendama, et neid näiteks meedias tutvustada. Õnneks on nüüd isegi teadusprojektide 
rahastamise eeldustesse kirjutatud sisse kohustus tutvustada oma teadmisi ühiskonnale eesti keeles ja neid populariseerida. Usutavasti toetavad need nõuded eestikeelse akadeemilise suhtlusvõime kest-
mist.  
Ometi on inglise keele surve eestikeelsele haridusele väga suur, mis võib kaasa tuua olukorra, kus 
mõnel teemal on kitsas seltskonnas rääkida kergem inglise keeles. Olgu selleks siis rahvusvaheline 
poliitika või äri, tehnoloogiad või sotsiaalsed innovatsioonid.
Võimalik, et paljud õpetajad ja haritlased, kultuuriinimesed on ülitundlikud ja dramatiseerivad inglise keele survet eesti keelele üle. Samas on Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Tartu Ülikooli professor Reet Kasik öelnud, et meie eesmärk ei peaks olema soodsa ja kvaliteetse ingliskeelse teadus- ja hari-
dusteenuse osutamine muule maailmale. "Kirjakeel on ühiskonnas vajalik siis, kui keel täidab ühis-
konnas valitsemise, juhtimise ja hariduselu ülesandeid," on ta selgelt kokku võtnud. Vastasel korral 
taandub kirjakeel lihtsalt igapäevakeeleks.
Eesti keel kui romantiline projekt on tänaseks lõppenud. Loodetavasti ei pööra me hoolimatusest ja 
lühinägelikkusest  tagasi eesti keele arendajate ja hoidjate suuri saavutusi 20. sajandil.

Tekst tugineb 15.03 Riigikogus toimunud arutelul „Eesti keel kui riiklik taristu“  peetud kõnel

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”