Värvin oma suvel mereveest ja päikesest heledaks pleekinud salgud otsustavalt tumedaks. Ei, see pole protest, põhjused on puht praktilist ja esteetilist laadi, kuigi – olla blond või mitte-blond võiks tänases Eestis paista poliitiline steitment. Põhjamaine heledapäisus on pagulasdiskussioonis järsku tõusnud teemaks, veresegamise ähvardav oht muutnud rahutuks eesti rahvusliku alateadvuse.
Eestluse mütoloogias on hele veri ikka olnud tähendusrikas, seostub puhta tõu ja traditsioonide kaitsmisega, toob meelde nostalgilise külaõue vanaema juures, kus ikka heledapäised lapsed ringi jooksid. Kitzbergi Mari oli blond vastandina võõrale tumedale Tiinale, nagu oli kuidagi poolläbipaistev ja verelt hele ka Tammsaare Krõõt, eesti naise üks arhetüüpe. Rahvuspopulismi täht tänasel Eesti poliitmaastikul, Kristiina Ojuland ühendab huvitava kokkusattumusena endas vulgaarse idaeuroopa purgiblondiini imago rahvuslikult tõupuhta eesti heledapäisusega. Ojulandi blondi pea tähendus on võitluses pagulaste vastu ja eestluse eest vaieldamatult omandanud aarjaliku dimensiooni.
Blondi aarja rassi üleolekut ajas natsiideoloogia, seostades heledat verd germaani tõu muistse suurusega, kuid tõupuhtuse teemad olid aktuaalsed terves ennesõjaaegses Euroopas. Tõuteemadega seoses levisid muu hulgas naiste missivõistlused. Kõlab ehk jõhkralt, ent naiste ilu kaaludes on kaudselt selgitatud kõige väärtuslikum geneetiline pagas tõu edasikestmiseks. Ka Eestis 1980ndate lõpus rahvusluse tõusu laines taaselustatud missivõistlused tõid esile ennekõike blonde kaunitare, väärtustades ehedat eestipärast ilu, mille täiuslikemaks kehastuseks oli kunagine esimiss Liis Tappo. Loomulik heledapäisus ongi maailmas üsna haruldane, mingite andmete järgi on loomulikke blonde vaid kaks protsenti maailma rahvastikust. Baltikum, eriti Leedu on loomuliku blondi levila, nagu ka Skandinaavia ja põhjapoolne mandrieuroopa.
Siiski, rahu! Meie tänavapildis ülekaalukas purgiblond on lihtsalt paljude naiste soov samastuda maailma seksikate ja ihaldusväärsetega, mitte mingi aarjalik tõu-steitment. Noorte naiste instinktiivne soov signaliseerida oma seksuaalset valmidust, vananevate naiste järjekordne surma eest põgenemise samm. Kuuldavasti on isegi katseliselt tõestatud, et mehed tõesti eelistavad blonde, see pole ainult lendlause filmist „Gentlemen prefer blondes“(1953) , kus ühes peaosadest ikooniline Marylin Monroe.
Blondi kultuurilise ülemvõimu rajas 1930ndatel ennekõike Hollywoodi kino ja seda pole suutnud kukutada ka aeg-ajalt maailma meedia ja meelelahutustööstuse fookusse nihkunud tumedapäised kaunitarid nagu briti hertsoginna Catherine. Heledapäisust kui ideaali on ühendatud viljakusega ja headusega, ta on tagasi viidav küll inglite, Eeva ja Maarja Magdaleenani. Muinasjuttudes on head printsessid alati blondid ja kuri kuninganna tumedavereline. Lahked haldjad on blondid ja femme fatale brünett. Hele pea seostub ka kergemeelsuse, põnevate seikluste, odavuse ja prostituudiametiga. Blondi on peetud lihtsameelseks (kes ei teaks blondi-anekdoote) ja ligipääsetavaks. Blond on pealtnäha justkui süütu laps, sest lapseeas on heledapäisust rohkem kui täiskasvanueas. Ja mis võiks olla veel erutavam kui puhtuse maski taga peituv paharet, naisekehas paheline laps, kes äratab igas mehes keelatud pedofiilsed tunded ja võimaldab neid ka realiseerida.
Tänane blond tuleb enamasti siiski kemikaalipurgist, nagu kasutasid vesiniku abi Monroe ja mitmed teised kuulsad blondid nagu Debbie Harrie (Blondie) ja Britney Spears.
Buduaarihõngulise Marylini järel tuli arhetüüpne taltsutamatu blond, looduslaps Brigitte Bardot. Viimaste kümnendite „blond ambitsioon“ on teadagi piiridelõhkuja ja teerajaja Madonna. Võlts-blond on kultuuriikoonina isegi jõulisem, sest tahtlik valik blondi kasuks on signaal seksuaalsest vabameelsusest ja avantürismist. Kohati on tänane blond popkultuuris siiski ka maskeraadi maiguga, õõnestades nii peavoolu blondi stereotüüpi.
Puhas meinstriim, „Baywatchi“ häbitu blond Pamela Anderson oma suure suu, suurte silmade, uhke juuksepahmaka ja megasuurendatud rinnapartiiga kehastas omamoodi blondiksolemise standardit alates 1990ndatest. Ega juhuslikult ei meenuta täispuhutavad kumminukud, mis on mõeldud meestele üksilduse peletamiseks, tüüpiliselt Pamelat. Valides lopsaka blondi, saab igamees oma fantaasiates mõnekski hetkeks olla natuke nagu Ron Jeremy, kuulsaim pornotäkk!
Ka Eesti kinos on oma ikoonilised blondid Eve Kivi ja Ada Lundver, kelle staaristaatust pole hilisemad kaunitarid suutnud kummutada. Paljude meeltesse on jätnud kustumatu jälje „Viimse reliikvia“ blond Agnes von Mönnikhusen, lätlanna Ingrida Andrina kehastuses. Tänased vastupandamatud naiivitarid, ilmatüdrukud Grete Klein, Kairit Tuhkanen ja teised jätkavad kuskil paroodia piiril oma edukat tegevust. Eesti popkultuuris panid 1990ndatel enne neid märgi maha tupemaali harrastanud blond Seksi-Kristi, pornotäheke Kristiina Bellanova, maavillane meedialemmik, laps-naine Vändra-Aveli. Mäletan, et kunagi arutlesime kolleeg Kalev Keskülaga Kristiina Bellanova üle. Just välise laitmatu puhtuse, särava siira lapsenaeratuse ja pahelise pornotöö kontrast oli elutundja Kalevi arvates Kristiina võlu.
Kui tagasi minna Eesti poliitikasse, siis blondid on ka enne Ojulandi ruulinud. Kui armeenia päritolu Anna-Maria Galojan oleks jäänud naturaalselt tumedaks, vaevalt oleks toimunud sellist irratsionaalset meediajahti. Lõppkokkuvõttes jäi Galojan ikkagi võitjaks, saavutades massiivse avalikkuse tähelepanu, mida ta ju alati ongi tahtnud. Ja keegi analüütik võib ju kuulutada Ojulandi pärast viimaseid ülesastumisi poliitiliseks laibaks, ent süüdimatutele blondidele tütarlastele antakse ju andeks! „Blonds have more fun!“ (ja ma loomulikult ironiseerin).
Eestluse mütoloogias on hele veri ikka olnud tähendusrikas, seostub puhta tõu ja traditsioonide kaitsmisega, toob meelde nostalgilise külaõue vanaema juures, kus ikka heledapäised lapsed ringi jooksid. Kitzbergi Mari oli blond vastandina võõrale tumedale Tiinale, nagu oli kuidagi poolläbipaistev ja verelt hele ka Tammsaare Krõõt, eesti naise üks arhetüüpe. Rahvuspopulismi täht tänasel Eesti poliitmaastikul, Kristiina Ojuland ühendab huvitava kokkusattumusena endas vulgaarse idaeuroopa purgiblondiini imago rahvuslikult tõupuhta eesti heledapäisusega. Ojulandi blondi pea tähendus on võitluses pagulaste vastu ja eestluse eest vaieldamatult omandanud aarjaliku dimensiooni.
Blondi aarja rassi üleolekut ajas natsiideoloogia, seostades heledat verd germaani tõu muistse suurusega, kuid tõupuhtuse teemad olid aktuaalsed terves ennesõjaaegses Euroopas. Tõuteemadega seoses levisid muu hulgas naiste missivõistlused. Kõlab ehk jõhkralt, ent naiste ilu kaaludes on kaudselt selgitatud kõige väärtuslikum geneetiline pagas tõu edasikestmiseks. Ka Eestis 1980ndate lõpus rahvusluse tõusu laines taaselustatud missivõistlused tõid esile ennekõike blonde kaunitare, väärtustades ehedat eestipärast ilu, mille täiuslikemaks kehastuseks oli kunagine esimiss Liis Tappo. Loomulik heledapäisus ongi maailmas üsna haruldane, mingite andmete järgi on loomulikke blonde vaid kaks protsenti maailma rahvastikust. Baltikum, eriti Leedu on loomuliku blondi levila, nagu ka Skandinaavia ja põhjapoolne mandrieuroopa.
Siiski, rahu! Meie tänavapildis ülekaalukas purgiblond on lihtsalt paljude naiste soov samastuda maailma seksikate ja ihaldusväärsetega, mitte mingi aarjalik tõu-steitment. Noorte naiste instinktiivne soov signaliseerida oma seksuaalset valmidust, vananevate naiste järjekordne surma eest põgenemise samm. Kuuldavasti on isegi katseliselt tõestatud, et mehed tõesti eelistavad blonde, see pole ainult lendlause filmist „Gentlemen prefer blondes“(1953) , kus ühes peaosadest ikooniline Marylin Monroe.
Blondi kultuurilise ülemvõimu rajas 1930ndatel ennekõike Hollywoodi kino ja seda pole suutnud kukutada ka aeg-ajalt maailma meedia ja meelelahutustööstuse fookusse nihkunud tumedapäised kaunitarid nagu briti hertsoginna Catherine. Heledapäisust kui ideaali on ühendatud viljakusega ja headusega, ta on tagasi viidav küll inglite, Eeva ja Maarja Magdaleenani. Muinasjuttudes on head printsessid alati blondid ja kuri kuninganna tumedavereline. Lahked haldjad on blondid ja femme fatale brünett. Hele pea seostub ka kergemeelsuse, põnevate seikluste, odavuse ja prostituudiametiga. Blondi on peetud lihtsameelseks (kes ei teaks blondi-anekdoote) ja ligipääsetavaks. Blond on pealtnäha justkui süütu laps, sest lapseeas on heledapäisust rohkem kui täiskasvanueas. Ja mis võiks olla veel erutavam kui puhtuse maski taga peituv paharet, naisekehas paheline laps, kes äratab igas mehes keelatud pedofiilsed tunded ja võimaldab neid ka realiseerida.
Tänane blond tuleb enamasti siiski kemikaalipurgist, nagu kasutasid vesiniku abi Monroe ja mitmed teised kuulsad blondid nagu Debbie Harrie (Blondie) ja Britney Spears.
Buduaarihõngulise Marylini järel tuli arhetüüpne taltsutamatu blond, looduslaps Brigitte Bardot. Viimaste kümnendite „blond ambitsioon“ on teadagi piiridelõhkuja ja teerajaja Madonna. Võlts-blond on kultuuriikoonina isegi jõulisem, sest tahtlik valik blondi kasuks on signaal seksuaalsest vabameelsusest ja avantürismist. Kohati on tänane blond popkultuuris siiski ka maskeraadi maiguga, õõnestades nii peavoolu blondi stereotüüpi.
Puhas meinstriim, „Baywatchi“ häbitu blond Pamela Anderson oma suure suu, suurte silmade, uhke juuksepahmaka ja megasuurendatud rinnapartiiga kehastas omamoodi blondiksolemise standardit alates 1990ndatest. Ega juhuslikult ei meenuta täispuhutavad kumminukud, mis on mõeldud meestele üksilduse peletamiseks, tüüpiliselt Pamelat. Valides lopsaka blondi, saab igamees oma fantaasiates mõnekski hetkeks olla natuke nagu Ron Jeremy, kuulsaim pornotäkk!
Ka Eesti kinos on oma ikoonilised blondid Eve Kivi ja Ada Lundver, kelle staaristaatust pole hilisemad kaunitarid suutnud kummutada. Paljude meeltesse on jätnud kustumatu jälje „Viimse reliikvia“ blond Agnes von Mönnikhusen, lätlanna Ingrida Andrina kehastuses. Tänased vastupandamatud naiivitarid, ilmatüdrukud Grete Klein, Kairit Tuhkanen ja teised jätkavad kuskil paroodia piiril oma edukat tegevust. Eesti popkultuuris panid 1990ndatel enne neid märgi maha tupemaali harrastanud blond Seksi-Kristi, pornotäheke Kristiina Bellanova, maavillane meedialemmik, laps-naine Vändra-Aveli. Mäletan, et kunagi arutlesime kolleeg Kalev Keskülaga Kristiina Bellanova üle. Just välise laitmatu puhtuse, särava siira lapsenaeratuse ja pahelise pornotöö kontrast oli elutundja Kalevi arvates Kristiina võlu.
Kui tagasi minna Eesti poliitikasse, siis blondid on ka enne Ojulandi ruulinud. Kui armeenia päritolu Anna-Maria Galojan oleks jäänud naturaalselt tumedaks, vaevalt oleks toimunud sellist irratsionaalset meediajahti. Lõppkokkuvõttes jäi Galojan ikkagi võitjaks, saavutades massiivse avalikkuse tähelepanu, mida ta ju alati ongi tahtnud. Ja keegi analüütik võib ju kuulutada Ojulandi pärast viimaseid ülesastumisi poliitiliseks laibaks, ent süüdimatutele blondidele tütarlastele antakse ju andeks! „Blonds have more fun!“ (ja ma loomulikult ironiseerin).
Comments
Post a Comment