„Sina oledki mees, sa ei
ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve,
korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja
ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017),
kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi
1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud
populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude
dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on
viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena
hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja
on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule
on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja
seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen
mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea Lugu on 2016 ilmutanud
Eestis rahvaraamatu staatuse saavutanud John Gray raamatu „Mehed on Marsilt,
naised Veenuselt“ (1992), mis samuti defineerib mehelikkuse normatiive
populaarses vormis. Ilmselt on neid raamatuid rohkemgi.
New age õpetuste, k.a populaarse Paulo Coelho
kirjastaja Pilgrim tabab nagu ikka trendi. Meeste ja mehelikkuste teemat
problematiseeris hiljuti ka nooremate vasakintellektuaalide häälekandja
Müürileht (nr. 68, nov. 2017), koondades
väga sisukaid artikleid Andres Maimikult, Andrei Liimetsalt, Marten
Kuningalt, lisaks intervjuud Robert Kõrvitsa ja Madis Aesmaga, kes kunagi tegid
meesteajakirja „FHM“. Mehelikkuse üle arutlemise latt on selle Müürlehe
numbriga üsna kõrgele seatud. Maia Tammjärve artikkel „Kalevipoeg kui eesti
mehe arhetüüp“ on Eesti meesuuringute jaoks kindlasti arvestatav maiuspala-tekst. Näiteks käsitleb
ta sellised maskuliinsusega seotud teemasid nagu kõrged ootused juba lapseeas,
raevu taltsutamine, füüsiline jõud, viiinakatk, intelligentsi küsimus,
pehmo-Kalevipoeg, olukord daamidega, töökus ja gängielu! Kas aga Müürilehe intellektuaalide sädelev maskuliinsusekriitiline
sõnum ka kaugemale jõuab kui Tellskivi loomelinnaku käsitööõllebaarid ja Tartu
vastavate klubide jututoad, on ebatõenäoline.
Sestap on Pilgrimi ja teiste kirjastuste meestele mõeldud
eneseabiõpikutel koht igati olemas.
Mehelikkuse ja meeste elu
problematiseerimine on sündinud soouuringute ja feminismi kõrvalproduktina ja
selle käimalükkavaks jõuks on olnud geiliikumise põranda alt väljatulek. Just
geiringkonnad on olnud need, kus tekkisid esimesed küsimused normatiivse
mehelikkuse ja alternatiivide kohta. Selle tausta tõttu on meesliikumine
„tavalisele“ mehele ikka kaugeks jäänud, ka siis kui elu puntras ja sooga
seotud soorituste normid ahistavad. Mees kui norm oli seni olnud
enesestmõistetavalt inimese sünonüüm ning meeste teemasid, k.a meestevahelisi
erinevusi on käsitletud kui üldinimlikke probleeme ning inimestevahelisi
loomulikke erinevusi, neid soo aspektiga sidumata. Geid on heteromeeste jaoks
siiski rühm, millele end vastandada, kui jutt mehelikkuse defineerimisest ning
peavoolumehelikkus tähendab igasuguse homoseksuaalsuse välistamist, mis
omakorda on takistanud meesuuringute ja meeste elu problematiseerimise levikut.
Kui feminism hakkas 1970ndatel-1980ndatel sugu käsitlema
sotsiaalse konstruktsioonina, s.t. lahkama, mõtestama ja kahtluse alla seadma bioloogilisele kehalisusele antavaid tähendusi ja neid kultuurilisi
normatiive ning rolliootusi, mille kaudu soolisust ja soorolle ühiskonnas praktiseeritakse, siis jõuti loogilise
arenguna ka mehelikkuse sotsiaalse konstrueerituse ja rolliootuste juurde. Maskuliinsuseuuringute üks teema ongi
erinevad mehelikkused, meeste ja naiste, aga ka meeste omavahelised suhted ja võimuhierarhiad.
See kõik on akadeemiline taust populaarkultuuriliikumisele, mille üheks viljaks
meeste eneseabiõpikud.
1990ndatel said
populaarseks mitmed autorid nagu Robert Bly, kelle Jungi arhetüüpide õpetusest
lähtuv mütopoeetiline bestseller „Iron John: A book About Men“, 1990, rajas
teed meeste eneseabikirjanduse trendile. Eesti keeles ilmus „Iron John“
pealkirja all „Ürgmees“ (Huma, 2002), samuti on eesti keelde jõudnud sama
autori „Kuningneitsi. Nais- ja meespooluse taasühinemine“ (Huma, 2005). Robert
Bly on oma teksti selgrooks valinud Grimmi muinasjutu, mille eestikeelne
pealkiri on „Raudne lätteisand“. Bly tugineb
oma käsitluses mitmetele kultuuriteoreetikutele – lisaks Jungile olgu nimetatud
Mircea Eliade, Georg Dumezil jt. ning lähtub oma mõttekäikudes täbarast
olukorrast, milles mehed end tänapäeva ühiskonnas leiavad. Selle olukorra põhjustena ta näeb
traditsioonilise isarolli allakäiku. Samal ajal, kui naised on aktsepteerinud
oma kehalisuse ja sellega tegeleb terve populaarkultuur, on meeste küpsemine
poisist meheks jäetud kulgema omasoodu ja mis kõige kahjulikum Bly arvates,
domineerivate naiste hooleks. Kui eelmodernsetes kultuurides aitasid vanemad
mehed poistel meheks kasvada läbi erinevate rituaalide, läbi meeste
seltskondade jahil, sõjas, meesteseltskonnas vaba aega veetes, siis tänapäeval saame Bly arvates rääkida „puuduvast isast“, kui meie kaasaegset lääne kultuuri
defineerivast sümboolsest seisundist. Et isad on tööga hõivatud või pole neid
peres üldse, mõjub kaasaegsele kultuurile Bly arvates destruktiivselt, olles
depressiooni, kuritegevuse, juhtimise nõrkuse põhjuseks. Bly näeb kaasaegsied
mehi kui ebaküpseid pooltäiskasvanuid, mille tõttu nad pole vastutusvõimelised
oma peres,tööelus ega kogukondades. Oma nõrkuse kannavad nad edasi ka
järgnevatele põlvkondadele, kes siis omakorda kannatavad ebaküpsuse käes. Bly
arvates on naised võtnud alates eelmise sajandi 1960ndate noorsooliikumisest oma
seisundit parandada püüdes üle meeste positsiooni ja toonud paraku kaasa nn
pehme mehe tekke, mida poeet pidas taunimisväärseks. Bly näeb lahendusena
vanade mehelikkuse müütide taaselustamist ja spirituaalset kasvu. Vanades
küpsemise teemalistes müütides ja kangelaslugudes on keskseks ränkraskete
katsumuste ja üksinduse periood, mille kaudu toimub oma tõelise mehelikkuse
leidmine. Kui sellised katsumuste ja küpsemise perioodid mehi puudutavates
kultuurinormatiivides ja soorollistsenaariumides puuduvad, tuleb Bly hinnagul asemele
depressioon ja alkoholism.
Bly vaimus tekkis
1990ndatel meesliikumisi, kus teoorias ja ka praktilistes laagrites otsiti
kontakti oma mehelikkuse lätetega. Neid korraldati mäletatavasti ka Eestis,
näiteks psühholoog Ülo Vihma juhtimisel. Meeste spirituaalsed eneseotsingud kestavad
täna edasi Lilleoru jt sarnastes populaarsetes vaimsetes keskustes, kus traditsioonilise
mehelikkusega seotud edu- ja karjäärikarusellist vabaneda tahtvad mehed ja ka
naised ennast otsimas käivad ja ka leiavad.
Kriitiline diskussioon
mehelikkuste ja meeste üle algas Eestis 1980ndate lõpus 1990ndate alguses, kus
rahvusriigi üleshitamise käigus hakati uut sisu otsima ka eesti mehe
identiteedile. Valitses arusaam, et Nõukogude periood on destruktiivselt
mõjunud just meestele, kes olid alla surutud, sest avalik sfäär ja selle
peamised valdkonnad poliitika, majandus ja sõjavägi -- meeste tegutsemise
tradsioonilised alad -- olid okupeeriva võõrvõimu poolt üle võetud. Valitses
arusaam, et kui naistel oli end võimalik perekonnas ja privaatsfääris vaatamata
okupatsioonile teostada, siis „kohitses“ võõrvõim just mehed. 1990ndate
naisliikuminegi oligi paljuski kantud meeste probleemidest ja nendele
lahenduste ostimisest. Ühiskonnast väljakukkumist ja enda vastu suunatud
agressiooni: alkoholismist suitsiidideni
seostati tollal võõrvõimu poolt põhjustatud allasurutusega ja tegevusväljade
ahtusega. Nn. olmeromaanides lahati juba varemgi naiste ja meeste ebavõrdset
positsiooni, märkimisväärsemaks Aimee Beekmani „Valikuvõimalus“ (1978), kus
väikelinna haritud naisel oli valikuks kooselu joodikust totuga või üksindus. Arutlesin
minagi tol ajal meeste positsiooni üle , nõukogude Eesti mehe olukorda ja
võimalikke muutusi käsitlesid Loomingus ilmunud esseed „Alistatud mees“(1990) ja
„Pehme mees“ (1993).
Eestis kajasid Bly vaimus
otsingud vastu ka psühholoog Jüri Uljase, literaat Mait Rauna ning
meestearstide Olav Poolametsa ja Margus Punabi tegevuses, kelle koostöös ilmus
artiklikogumik „Mees muutuvas maailmas“ 2000. Feminismikriitiline liikumine
nägi mehelikkuse kriisi taga peamiselt tugevnevat naisliikumist ja ka nõukogude
Eesti perioodist kultuuriliselt nõrgestatud mehelikkust. Vastukaaluks Jüri
Uljase ja tema mõttekaaslaste positsioonile, lähtus mehelikkuse teemal
1990ndatel-2000ndatel palju esinenud ja kirjutanud psühholoog Voldemar Kolga
oma tegevuses ja kirjutistes profeministlikust positsioonist, mis ei näinud
mehe keskset probleemi naiste emantsipatsioonis vaid leidis, et sooline
võrdõiguslikkus on ka meestele kasulik.
1990ndatel muutus
mehelikkus populaarkultuuris müüvaks teemaks, ka Eestis tekkis esimene meesteajakiri
„Mees“ (peatoimetaja Hannes Walter, väljaandja Tõnu Hellam, ilmus 1995-1997),
mis välismaa trendi – ja meesteajakirjade Gentlemen´s Quarterly, Men´s Health
jt eeskujul hakkas problematiseerima mehelikkust ja seadis endale
eesmärgiks taasiseseisvunud
rahvusriigile väärilise härrasmehe kasvatamise.
Artiklites esitatud käitumiskoodeksid said eeskuju EW ajaloost ja suurmeeste
lugudest, põhjalikult tutvustati relvi ja militaarkultuuri, peenemat sorti
alkoholi ja tubakat, turule tuntud lääne tehnikat ning sai ka ülevaate
härrasmeestele sobivatest spordialadest nagu golf. Ilmusid humoorikad testid ja
välismaisest ajakirjandusest pärit nupud tervisest ja heaolust. Lühikest aega
ilmunud ajakiri „Mees“ konstrueeris jõuliselt uut maskuliinsust, mida võib
iseloomustada kui hübriidvormi rahvusromantilisest EWst inspireeritud
härrasmehelikkusest ja USA-st Ida-Euroopasse, k.a Eestisse jõuliselt levinud
korporatiivkultuurist.
Kümme aastat hiljem,
2000ndatel tulid jakirjade turule lääne
meesteajakirjade kodumaised väljaanded, klassikaline erootika-elustiiliajakiri
Playboy (2007-2011) ja nn kutikultuuri (lad-culture) esindav FHM (2004-2009), mis
jagasid meestele juhtnööre eluks ja kus kohalikud kaunitarid said näidata oma
kehavõlusid. Ajakirjadele tegid kaastööd ka Eesti juhtivad intellektuaalid,
kuid seksi, elunautimise ja suhete ning popkultuuri teemalised, kaudselt normatiivse
mehelikkuse vabrikutena toimivad ajakirjad läksid Eesti turu väiksuse tõttu üsna pea hingusele. Meesteajakirja peetakse
üldse üheks raskemaid formaadiks ka suuremal turul, sest meestel on
traditsioonilislet olnud kombeks end identifitseerida oma elukutse, harrastuse
või tegevusala kaudu ja mitte grupina soo alusel. Nii on sisuliselt
meesteajakirjad kõik auto, tehnika, jahindus, kalandus, alkoholi ja
IT-ajakirjad, mis Eesti turul oma elu tiksuvad ning spetsiifiliselt
mehelikkusega tegelevad väljaanded pole reklaamiandjate ja auditooriumi -- laiade
rahvahulkade seas populaarsust pälvinud. Tõesti, kui naisteajakirjad on
vaatamata suurele konkurentsile Eesti turul
ikka elus, pole ka Eestis ajakirja „Eesti Naine“ kõrvale tulnud tulnud
ajakirja „Eesti Mees“ ning suurim meesteajakiri on Eesti Jahiseltsi „Eesti
Jahimees“.
Mehelikkuse ja
meesteteemade akadeemilisema käsitlemisega seoses väärib mainimist, et soouuringute
ajakirjas Ariadne Lõng on eesti keeles
ilmunud artikleid maskuliinsuse- ja meesteuuringute teoreetikutelt nagu Michael
Kimmel, Robert (Raewyn) Connell jt., eesti autoritest nt Marion Pajumets ,Kadri
Aavik, Hannaliisa Uusmaa, kes on uurinud meheksolemist erinevates
eluvaldkondades ja lahanud muu hulgas kitsa
normatiivse mehelikkuse probleeme nagu traditsiooniliste soorollidega seotud
piirangud ja ettekirjutused, töökultus ja vägivald.
Meeste eneseabiõpikute põhiskeemiks
on kriisiolukordade kirjeldus, teiste
meeste kogemused ja nende kasutamine
ning oma küpsemise teekond. Meheks küpsemine toimub nende abiõpikute
stsenaariumi kohaselt läbi isiklike kogemuste, mineviku läbimõtestamise ning
aktsepteerimise ja individaalsete väljapääsuteede otsingute. Mehe kriis saabub tavaliselt
30ndates aastates, kui eneseotsingud peaksid lõppema ja koht elus leitud,
tõsiasi on ka see, et mehe keha ei pane enesehävitamisele nagu alkoholi
tarbimine, narkootikumid või tubakas enam niimoodi vastu nagu varasemas
nooruses. Ka on selleks ajaks üldjuhul maha joostud sarved ning vajadus luua
pikaajalisem lähisuhe valdav. Selles
mõttes on kõige huvitavam raamat nimetatud uutest enseabiõpikutest muidugi eesti
mehe Jesper Parve raamat „Mees.Otse ja ausalt“. Läbi isiklike kriiside, suhete
ja mitmekesiste eneseotsingute küllalt kaootilise, kuid ladusa kirjeldamise
jagab ta õpetussõnu, kuidas oma tegelikes soovides selgusele jõuda ja need
teostada. Mehe küpsemise teel on oluline suhe naisega, mille kirjeldamisel nii
Parve, Deida kui ka Masters jäävad
ürgmehe otsingute vaimus küllalt konservatiivsele positsioonile. See on
naine, keda saab „kaasa võtta“ ja „välja viia“. Niisiis ei lähtu meeste
eneseabiõpikud soolise võrdõiguslikkuse poliitikast, vaid pigem on tekkinud
vasturekatsioonina sellele. Samas on soolise võrdõiguslikkuse ideoloogia
muutunud sedavõrd peavoolu osaks, et kõik autorid on veendunud, et mees peab
aktsepteerima oma kehalisust, tundeid ja nõrkust ning kontrollima vägivaldsust.
Jesper Parve käsitleb oma raamatus ka
Eestis aktuaalset alkoteemat. Vägivaldsus, sellega toimetulek ja ka pornograafia kui vägivalla alaliik on teemaks Mastersi raamatus.
Kui Robert Bly mõttemaailm
tuttav, on Parve, Deida, Mastersi raamatud muidugi banaalne lugemine, ent need raamatud
ongi mõeldud laiatarbekaubaks ja selle jaoks igati asjakohased. Kes
mehelikkuseteemade vastu tõsisemat huvi tunnevad, soovitaks siiski üles otsida üles
Bly raamatud, lugeda Punabi-Poolametsa, Uljase, Rauna kogumikku „Mees muutuvas
maailmas“. Soovitan ka tutvuda ka nt
allkirjutanu tekstiga „Eesti mehelikkused“ ajakirjas Vikerkaar, nr 4-5, 2014 ja
vaadata samas numbris ka teisi meesteteemalisi tekste. Minu jaoks isiklikult oli eelpool nimetatud Müürilehe
maskuliinsuse-eri oluliselt põnevam kui Parve, Deida või Mastersi
eneseabiõpikud, aga ma ei ole ka sihtgrupp.
Comments
Post a Comment