Skip to main content

Loomatsirkuste keelamine. Kõne 31.05.2017 Riigikogus

Kunagi näidati laatadel mustanahalisi mehi, karvaseid naisi ja siiami kaksikuid. Inimesed kogunesid neid vaatama, maksid raha ja neil oli lõbus.
Loomade kasutamine inimese lõbustamiseks tsirkuses on vana komme, mis tänaseks on samamoodi oma aja ära elanud nagu karvaste naiste või kokkukasvanud peadega laste üle naermine. Loomad on inimestele tundunud naljakad, kui neile panna selga inimese riided, peksta neid, kuni nad seisavad kahel tagumisel jalal püsti või hüppavad kasuka kõrbelõhna saatel  läbi põlevate rõngaste. Täna oleme arusaamal, et tsirkuses võiksid oma osavust demonstreerida siiski ennekõike inimesed: inimakrobaadid, klounid ja tuleneelajad. Tsirkus on muutnud esteetilisemaks ja eetilisemaks. Me ei soovi Eestis enam näha tsirkuse külalistruppe, kus piinarikastes tingimustes loomi mööda esinemispaiku kitsastes oludes väntsutades transporditakse, et siis areenil nende väärikuse alandamist pealt vaadata.
Vabaks tsirkusesse sattumise võimalusest saavad täna tööseantava eelnõuga siiski vaid metsloomad, kes on vabadusest püütud. Nende loomade kasutamine, kes on kasvanud inimese kodus (kassid, koerad, küülikud, kanad, haned, pardid, kalkunid) ja kui tagatakse nende liigiomane käitumine. Nii et tegemist on loomade ärakasutamise lõpetamise teel siiski vaid ühe, samas aga väga olulise sammuga.
Meenutagem, et loomatsirkuste keelamine oli aktuaalne ka 2015, kui põllumajandusminister oli Ivari Padar. Siis ei jõudnud eelnõu Riigikokku.
Eesti  ühiskonnas kogub diskussioon  loomade väärikuse üle  alles hoogu. Parlamendis kukkus karusnahafarmide sulgemise eelnõu teatavasti küll esialgu läbi.  Ent küsimus loomade õigustest ja nende ärakasutamisest inimese poolt muutub üha aktuaalsemaks.  Tsirkuste ja karusnahakasvanduste kõrval on loomakaitse huvivaldkonnaks intensiivloomapidamine: tingimused farmides, pikamaatransport, võimalikult valutu hukkamine. Loomakaitse eesmärgiks on kokkuvõttes asjatute ja välditavate kannatuste vähendamine miinimumini. Loomade kannatuste vähendamise kõrval on teemaks ka loomadega kokkupuutuvate inimeste nt nende dresseerijate ja kasvatajate psüühiliste kannatuste vähendamine. Tsirkuste ja laatade puhul on oluline ka tsirkusekülastajate ohutus.
Loomade õiguste teema laiem taust on eetika – õpetus õigest ja valest ning see haakub tegelikult inimõiguste ja võimu temaatikaga. Nõrgemate olukord ja  asjatute kannatuste vältimine, olgu need siis inimesed või loomad, on progressiivselt mõtlevate inimeste  jaoks võtmeteemad, millega saab mõõta ka ühiskonna arengutaset.
Loomade õiguste teemal arutlenud filosoof Giorgio Agamben väidab, et suhtumises loomadesse on võtmeküsimuseks inimese ja loomade erinevuse otsimine ja inimese püüd leida kinnitust oma unikaalsusele. Inimene otsib erinevate loomade puhul enamasti tunnuseid, mis teda loomadest eristavad ja mis väga tähtis, inimest ülendavad. Loomade ja inimeste erinevust tõlgendatakse igal juhul vaimsuse ilminguna, näiteks püstiseismist ja pöialt on seostatud tööriistade kasutamisega. Loomade juures rõhutab inimene alati millegi puudumist: olgu see kõnevõime, ratsionaalsus, kultuur, ajalugu, teadlikkus surmast, erootika, häbi, süü. Nende nähtuste puudumine legitimeerib justkui inimese domineerimise loomade üle ja õigustab loomade ärakasutamist. Kui loomad on saadud tegema midagi, mis on inimesele omane – tantsivad, liiguvad mingi korra järgi, täidavad käske, tundub loom inimesele tark, aga ka naljakas. Tsirkuses sellisel puhul aplodeeritakse.
 Kui Carl Linné paigutas 18. sajandil primaatide keskele ka inimese, oli see skandaal. Tänaseks oleme me aktsepteerinud, et šimpansid ja gorillad polegi meist väga kaugel ja on isegi leitud, et inimesel ja kassil on leemurite näol ühised eellased. Me oleme loomadega sarnasemad kui kunagi arvati ja nii on vaja vähendada loomade ärakasutamist ja kannatuste põhjustamist loomadele miinimumini.

Inimese suhe loomadega on pidevas muutumises, seda enam, mida rohkem  aktsepteerib inimene oma sarnasust loomadega. Arenenud maailm  liigub igal juhul selle poole, et tunnistada loomade õigust liigiomasele elule ja väärikusele. Loomatsirkuste ärakeelamine on oluline samm sellel teel. 
Loomad vabaks!

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”