Austatud juhataja!
Head riigikogu liikmed!
Head loomaõiguslased!
Kunagi katsid meie
esivanemad ennast külma eest loomanahkadega ja tapsid nõidade pähe lõkkes
kasse.
Meie suhe loomadega on
aja jooksul pidevas muutumises:
loomade küttimisest nende
kodustamise ja pidamiseni, loomaaedade tekkimisest loomkatsete, lemmikloomaharrastuse
ja äri, ning tänapäeva intensiivpõllumajanduseni välja.
Samal ajal on pidevalt kasvanud meie teadmised
loomade olemusest, erinevate liikide vajadusest ja viimasel ajal ka loomade õigustest.
Loomad on täna uurimisobjekt erinevates teaduses (zooloogia,
etoloogia, põllumajandus).
Loomad on ka filosoofia, eriti eetika teema. Nõrgemate kannatuste vähendamise ja õiguste arvestamise
raamistikus on väärtuspõhiselt, eetilistel kaalutlustel tekkinud ja üha
populaarsemaks muutumas ka Eestis loomakaitse.
Inimesed on loomadele oma
vajaduste rahuldamiseks ikka kannatusi põhjustanud.
Me küsime täna
õigustatult, millal on loomade ärakasutamine inimeksistentsiks põhjendatud või
isegi vältimatu ja millal see on mittevajalik.
Ma ei hakka siin täna
arutlema teemadel nagu, mis eristab inimest loomast, kas hing, keel, tunded, erootika,
surmahirm.
Olen veendunud, et ükski
vaimselt terve inimene ei soovi loomale kannatusi. Kui inimese eluks on vaja
loom hukata, siis tuleb teha seda valutult, võimalikult väheste kannatustega
nii loomale kui hukkajale.
Kui aga inimese
eksistentsiks pole vaja loomi piinata, näiteks neid puuris pidada, et saada
kätte nende kasukas, tuleb see tegevus ka lõpetada.
Mis kunagi on olnud
tavaks, aga tänase seisuga pole enam otstarbekohane, kuulub ajaloos mahakandmisele.
Karusnahatootmine
pole Eestis rahvuslik traditsiooniline tegevusala, et seda
reliktina, mälestusena muistsetest aegadest -- säilitada.
Tänane arutelu siin
parlamendi suures saalis on pika arengu ja töö üks tulemus. Nii kaugele pole
karusloomakasvatuste keelustamise teema Eestis veel seni jõudnud.
Muutunud on maailm ja
meie arusaamad õigest ja valest. Eestis on karusloomakasvatuste keelustamist
arutatud vähemalt aastast 2009, loomakaitseorganisatsioonide, roheliste ja
sotsiaaldemokraatide eestvõttel.
Parlamendierakondadest on
karusloomakasvatuse keelustamine Eestis ainsana
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna
programmis.
Täna pole karusloomade
teema siiski ühe partei teema: 14 saadikut SDEst, keskerakonnast ja
reformierakonnast on karusloomakasvatuse lõpetamise eelnõu esitanud ja seda
väärtuspõhiselt, eetilistel kaalutlustel.
Me räägime täna palju
riikide kuvandist. Eesti märgiks peetakse puhast loodust ja IT tehnoloogia
arengut. Eile kuulasime näiteks IT ettevõtja Sten Tamkivi väga
tehnoloogia-keskset positiivset ja liberaalset nägemust Eesti tulevikust. Eesti
on mitmel alal innovatiivne, samas sotsiaalses plaanis, inimühiskonna ja väärtuste
plaanis on meil kõvasti arenguruumi. Lõhe tehnoloogiameelse avangardi ja ühiskonnas laiutava vanameelsuse vahel on
kohati üüratu.
Ühiskonna arengutasemest räägib
peale IT arengu näiteks suhtumine välismaalastesse, lähisuhtevägivalda, samasooliste
koosellu, aga ka suhtumine loomade õigustesse. Siin on ka riikide vahel veel
suured arenguerinevused ja siin pole Eesti veel üldse eeskujulik maa.
Aga meil on praegu kõik
eeldused selles suunas liikuda ja muutuda paremaks!
Karusloomakasvatus on
viimase 10-15 aasta jooksul keelatud Suurbritannias, Austrias, Horvaatias.
Hollandis, Makedoonias, Brasiilias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Sloveenias,
Saksamaal osades liidumaades, osaliselt Šveitsis, Taanis, Rootsis,
Uus-Meremaal, USAs. Heaolunõuete kasv on praktiliselt lõpetanud karusloomade
kasvatmise Itaalias ja Šveitsis. Poliitilise teemana on karusloomafarmide
keelustamine päevakorras Belgias, Saksamaal, Tšehhis, ka Norras.
Rõhutan, et täna arutatav
loomakaitse eelnõu puudutab üksnes või peamiselt karusnaha saamise eesmärgil
peetavate loomade heaolu ja selle eelnõu eesmärk on lõpetada karusloomakasvatus
Eestis 10 aastase üleminekuperioodi jooksul.
Eelnõu ei puuduta loomi
ega linde, keda kasvatatakse liha saamise eesmärgil ja kelle nahad või suled
lähevad samuti kasutusse, nt lambad, veised, hobused, jaanalinnud, küülikud,
kanad, kalkunid, pardid, haned.
Eelnõu ei puuduta ka juba
olemasolevate kasukate kandmist, seda ei ole kavas ära keelata. Eelnõu ei
puuduta ka jahi teel loomanahkade hankimist.
Ma igaks juhuks teen need
täpsustused, sest selline vajadus on selgunud teemat kolleegidega
diskuteerides.
Nüüd karusloomadest, keda
eelnõu puudutab.
Eestis peetakse praegu
200 000 karuslooma (rebased, mingid, tšintšiljad) ja selles valdkonnas on hõivatud 100kond
inimest. Seega on tegemist marginaalse ettevõtlusvormiga.
Suurim kasvandus on
soomlastele kuuluv AS Balti Karusnahk ca 70 töökohaga. Soomlaste tööstus moodustab
90-95% Eesti karusnahatööstusest.
10 aastase üleminekuaja
jooksul, mida seaduseelnõu ette näeb, saab Eesti karusnahakasvatus tootmise
kokku tõmmata järk-järgult. Nt AS Balti Karusnahk saab praeguste tootmismahtude
juures siiski veel kasvatada ja nahastada 1,5 miljonit looma.
Miks siis peaks selle
ettevõtlusvormi või põllumajandusharu lõpetama, kui inimesed saavad väikestes
maakohtades ometi tööd ja karusnahad lähevad ekspordiks?
Võiks esitada ka
küsimuse, kui töökoht on maal, kas siis pole üldse vahet, mis tööd inimene
teeb? Missugune on selle töö sisu ja eetika? Kuidas see avaldab mõju töötajate
vaimsele seisundile?
Eesti karusnaha üheks
loojaks peetud veterinaar Salme Mitt on intervjuus Eesti Ekspressile rääkinud
karusnahatööstuse varjukülgedest ja
kahtlusest oma elutöö eetilise külje osas. „Inimene ei ole lõpuni selgeks
mõelnud, mida see tähendab, kui ta võtab ühe vabas looduses elava looma ja
paneb ta puuri.“
Ta on ka üllatavl kombel
tunnistanud, et „Loomadelt hinge võtmine oli väga ebameeldiv.“Hinge?
Soovitan lugeda,
mida 22.09.2016 Ekspressis rääkis nimene,
kes tõi Eestisse mh tšintšiljapidamise, kes on juhtinud Karusloomakasvatajate
Seltsi ja on olnud hiljuti veel karusloomakasvatuse konsulent.
Salme Mitt on muide saatnud ka kirja karusloomakasvatuse teemal
eelmisele maaelukomisjoni juhile Ivari Padarile, kus avaldas kahetsust, et
sellesse eluvaldkonda sattus.
Karusloomakasvatuste
sulgemise sotsiaalsest mõjust niipalju, et praegused töötajad, keskealised
inimesed saavad täna arutatavas eelnõu järgi 10-aastase üleminekuperioodi
jooksul kas jääda pensionile, mida vanus enamasti lubab või leida teise
tegevuse.
Veel loomade olukorrast
puurides. Ka siis, kui on täidetud kehtivad veterinaarameti nõuded, on
zooloogid osutanud, et liigiomased vajadusi ei ole puuriloomadel võimalik
rahuldada. Nad ei saa joosta, kaevata, varjuda, naaritsad ei saa ujuda.
Tegemist pole küll metsast püütud ja puuri pandud loomadega, ent liigiliselt on
puurirebane siiski rebane ja puurinaaritsa järeltulija naarits.
Arvestades aretustööd, millele
karusnahatööstuse esindajad on puuriloomade puhul viidanud, võib puurirebaseid soovi korral siis
pidada koerlasteks, keda peetakse kasuka saamise eesmärgil puuris. Ka
ametkonnad, nagu Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu
teaduskomitee raport on sedastanud, et
karusloomakasvatuse puurid ei vasta loomade käitumuslikele vajadustele,
sagenevad loomade käitumuslikud häired, haigused, suremus. Loomade asjatud
kannatused on ilmsed.
Kui soovitaks karusloomi
pidada liigi vajadustele vastavalt, peaks neid pidama loomaaedadele sarnastes
tingimustes. See muudaks karusnahatootmise majanduslikult mõttetuks. Et
kasvandused on loomade jaoks igal juhul
ebasobiv keskkond, on rõhutanud Eesti zooloogid Turovski ja Maran.
Karusloomakasvandus on ka
loomade nappide elutingimuste juures maailmas üha ebastabiilsemaks muutuv
majandusharu, eriti arenenud maailmaosas. Moemaailm liigub üha vähesema
karusnahakasutamise suunas, progressiivsemad moeloojad toetavad loomakaitse
pingutusi, et vähendada loomade kannatusi. Paljud staarid on täna karusnahavastased, kuigi me mäletame
filmiajaloost minginahkadesse, rebaseboasse või isegi eskootiliste metsloomade
nagu jaaguarid ja tiigrid -- mähkunud Hollywoodi tähti. Täna oleks see
skandaal.
2016. aastal vähenes minkide tootmine järsult,
25%. Oksjonimaja KopenhagenFur andmetel langes naaritsanahkade tootmine 2015.
aastal toodetud 72 miljonilt 2016. aasta 52 miljonile, põhjuseks muu hulgas Hiina
karusnahamulli lõhkemine (mille taga olevat võtlus korruptsiooniga Hiinas, kus
karusnahk on olnud traditsiooniline kingitus).
Näeme, kuidas
tänavapildis väheneb karusnahkade nähtavus, sest need pole moes või mõjuvad
isegi teatud stigmana või luksusega eputamisena.
Tean, et Maaülikool on
oma vastavas aruandes näinud ka karusloomakasvatuse perspektiivsena, kuid
selles pole arvestatud tööstuse eetilisi ja keskkonnaaspekte. Karusloomakasvatus
pole ökoloogiline majandusharu, nagu vahel väidetakse, sest nahkade
säilitamiseks ja parkimiseks ning värvimiseks kasutatakse kemikaale. Karusnahatööstus
kuulub maailma 5 kõige enam saastava tööstusharu hulka. Isegi paljud rõivad,
mille kaunistamiseks on kasutatud karusnahadetaile, sisaldavad nt formaldehüüdi lubatust suuremas
koguses. Lisaks on probleemiks võõrliikide võimalik levik loodusse ja loomade
väljaheited. Loomade korjused küll üle ei jää, aga paraku söödetakse neid kondijahuna
ka liigikaaslastele sisse sealsamas kasvanduses.
Kokkuvõttes:
On aeg väärtuspõhiselt
mõelda ja lõpetada see marginaalne, halva mainega tegevusala, karusloomakasvatus Eestis.
Soovitan kõigil
parlamendiliikmel, tuginedes oma südametunnistusele, lõpetada loomade asjatu
piinamine ja toetada nimetatud eelnõu.
Comments
Post a Comment