Esimese koroonasurma puhul avaldas lahkunu omastele kaastunnet teiste hulgas Eesti president. Kriisikomisjoni pressikonverentsid iga päev kell 12 on pateetilised, tuues rahvani otsekui teateid rindelt, räägitakse võitlusest eesliinil. Pidulik teavitamine koroonasurmadest on meedia, ka avalik-õigusliku, igapäevane rituaal. Jüri Ratas jõudis ühes kõnes, et mitte öelda jutluses, eriolukorra alguses isegi selleni, et kui me hoiame sotsiaalset distantsi ja peseme käsi, siis keegi ei haigestu, keegi ei sure.
Koroonaohvreid on nimetatud hukkunuteks, nagu oleks tegu rindeuudiste või õnnetustega. Alguses arvasin, et ehk noored ajakirjanikud ei tea sõnade surema, lahkuma ja hukkuma tähendusnüansside erinevust, aga näiteks AKs on koroonasse surnud inimesi hukkunuteks nimetanud ka haritud Johannes Tralla.
Poliitikutele ja ka meediale on emotsionaalselt ülesköetud õhkkond muidugi eriti sobiv. Praegune hirm on ülemaailmne afektiseisund. Hirmu õhutamise võimalused meedia ja sotsiaalmeedia kaudu on ennenägematud, hirm on ühest küljest arusaadav, sest tegu on tundmatu haigusega, mille olemust ei tunne ka veel meditsiiniteadlased ega -praktikud, ka ajakirjanikud ja poliitikud kardavad surma. Afekti ehk tundepaisutuse mõiste aitab siiski seletada, kuidas see, mida peame ratsionaalseks ja intellektuaalseks, on mõjutatud meie emotsioonidest, tänasest hirmu atmosfäärist, milles viibime. Afekt on põhjenduseks, miks paanika meediapildis on nii sage ja paisutusi näeb ka nende kanalite uudisteankrute tegevuses, kus roll näeks ette tasakaalu ja rahu.
Meedial paanikataseme hoidmises kandev roll
Meedial on hirmu ja paanika tekitamises ja hoidmises kandev roll. Nii saab statistikaga, kus on esil ainult absoluutarvud, hoida ülal ohutunnet. Pealtnäha on statistika — numbrid — ülimalt ratsionaalsed, ent tähenduse annab statistikale kasutus ja kontekst. Näiteks AK võiks objektiivsuse huvides koroonasurmadest teavitades taustaks mainida, et päevas sureb Eestis tavaliselt, ka ilma koroonata, umbes 40 inimest, aga toimetajad ei tee seda. Rahvusvaheliste koroonasurmade andmete puhul oleks hea teada rahvaarvu eri riikides, enne kui haigestunute või surmade absoluutarvudeni jõuda. Statistika muutub infoks, kui esitatakse taust, muidu on need lihtsalt numbrid. Võin pea anda, et eestlased ei tea, et Eestis sureb aastas üle 15000 inimese. Arvan ka, et ei teata: Wuhanis elab 11 miljonit inimest. Koroonasse suri — kui palju? — alla 3000 ametlikel andmetel, aga Hiina võime süüdistatakse ka info varjamises.
Inimesed ei tea enamasti ka New Yorgi rahvaarvu (8 miljonit), et saada aru, mida suur surnute arv 10000 tähendab. Või mis on Põhja-Itaalia rahvastiku demograafilised iseärasused (kõrge keskmine eluiga) või et Wuhani piirkonnaga on tööstuslikul Põhja-Itaalial ebatavaliselt tihedad sidemed.
Aga neid taustu pole esialgu ka CNNis ega isegi Soome YLEs, sest afektiivne toon on praegu meedia rahvusvaheline standard. Näib, et info edastamine pole ka avalik-õigusliku meedia eesmärk, hoopis surmaga seotud pateetiline paisutus ja paanika taseme hoidmine! YLEs oli esimese koroonasurma puhul isegi vaimulik 20.30 päeva peauudiste stuudios, kuigi surija oli eakas riskigrupist.
Paanika ja hirm, surma võimalikkusega seotud eufooriline ülevus on praegu elu märksõnadeks globaalselt, palavik ja tundepursked on ühisnimetajateks rahvusvahelises eriolukorras toimimisele.
Kannatuste muutmine rahaks
Meedia on üks osa afektitööstusest, mille sisuks on tunnete, ka kannatuste muutmine rahaks. Pealtnäha ratsionaalset professionaalset tegevust — teavitada inimesi ja hoida kursis toimuvaga — raamistab ja vürtsitab hirm, mida jagavad ka ajakirjanikud, inimesed.
Afekti mõiste on sotsiaalteadustes— inimeksistentsi ja ühiskonna mõtestamise teadustes — laiemalt kasutusel olnud alates 1990ndatest. Afektiivsus on meile mõistetav, kui räägime laulupidudest, taaiseseisvumisaja eufooriast 1980ndate lõpus, leinast ja õudusest Estonia uppumise päeval, riigilipu heiskamisest vabariigi aastapäeva hommikul, jõulutundest lumises linnas, aga ka päikeseloojangust tehtud sotsiaalmeediapostitustes.
Epp Annus oma essees “Afekt, kunst, ideoloogia. Aeglase teooria mainfest”, (Vikerkaar 2015, 3) kirjutab, et afekt on ebaisikuline ja kollektiivne, seda pole võimalik kogeda üksi. Annus: “Ühistunne on rahvuse eksistentsi eeltingimus: me ei ela pidevas eufoorias, küll aga on isiklikke argipäevi vaja vahetevahel afektinaeltega rahvuse külge kinnitada.” Rõõmu, muret, hirmu tuntakse intensiivsemalt ikka koos kellegagi, koos rahvus- või saatusekaaslastega, ajakirjanikud koos auditooriumiga, poliitikud koos rahvaga.
Afektiuurijad on kirjutanud, et afekt on kehaline, mõistusele lõpuni kättesaamatu reaktsioon välismaailmas toimuvale. Me peame ennast mõistuslikeks ja kuigi Eestis on emotsionaalsus nõrkus, kui mitte isegi sõimusõna, ei saa me inimestena afekti oma elust välistada, ta käib ratsionaalsusega käsikäes. Afekt suunab nii rahavooge kui ka aitab seletada poliitilisi otsuseid. Hirm aitab kaasa tegelikkuse kujunemisele.
Hirm loob poliitilist ja majanduslikku tegelikkust
Annus viitab oma artiklis afektiteooriat arendanud Brian Massumile, kes arutleb afekti tähtsuse üle poliitikas ja majanduses, muu hulgas börsikäitumises. Hirm võimendab fakte, aga ka loob poliitilist ja majanduslikku tegelikkust.
Massumi kirjeldas mõne aasta taguse linnugripi epideemia eelootusi ajakirjanduses ja näitas, kuidas nüüdisaegses ühiskonnas pole sündmuseks vaja muud kui selle võimalikkust, hirmu või ootust: see, mis pole veel juhtunud, muudetakse kartuse kaudu olemasolevaks.
Hirmu kujul eksisteerib epideemia meie mõtetes afektiivse tegelikkusena. „Me elame ajajärgul, kus see, mida pole juhtunud, sobib esilehekülje uudiseks.“ Täna ei surnud koroonasse ühtegi inimest — hea uudis.
Praegu näib, et koroonategelikkus on riikidele ja tervishoiusüsteemidele üleelatav, ka Eestis, ent hirmu õhkkond püsib. Me ei tea veel, mis see haigus endaga kaasa toob. Katastroofi võimalikkus muutub afekti tõttu katastroofiks — majanduses, paljude inimeste tööelus.
Katastroofi võimalikkus muutub katastroofiks
Testimise paanika on praegu asendunud maskipaanikaga, uudiste fookuses on maskisaadetised ja nende kvaliteet, maskide kättesaadavus, kuigi pole ekspertide ühest arusaama nende otstarbest, peale selle, et maskid on ümbritsevate inimeste kaitseks piisknakkuse levitamise vastu.
Mis eriti huvitav, Massumi seletab, et afektiivne tegelikkus legitimeerib poliitilised ja ametkondlikud käitumismudelid: riigid kulutavad ressursse reaktsioonina afektiivsele seisundile. Kui juba on eriolukord ja piirangud, siis need on põhjendatud! Me peame ametkondade otsuseid tervishoiu vallas, haiglakohtade valmispanekut, kaitsevahendite ostmist, transpordiühenduste lõpetamist, mõnes riigis ka ajutiste surnukuuride ehitamist igati teadmistepõhiseks ja ratsionaalseks, ent see pole ainult nii. Massumi: „Ohu tuntav reaalsus on nii väga reaalne, et tõlgib end tuntavaks tõsikindluseks maailma kohta, isegi kui vaadeldavas maailmas pole sellele mingit muud alust.“
Hirmu sogane vesi on aga paljude jaoks hea kalapüügivõimalus. Juba on saanud populaarseks Winston Churchillilt pärit ütlus, et head kriisi ei saa lasta raisku minna, pidades silmas poliitilisi võimalusi.
Hirm ja huvid
Mis võitlusvõtetest koroona vastu on ratsionaalsed ja kui palju on üldist afektiivset meeleolu ärakasutavat käitumist, poliitilise punktikogumise või strateegiliste majandus- või poliiteesmärkide nimel, see selgub hiljem. Seniks on huvitav jälgida, kuidas näiteks on sotsiaalne vastutus rahva tervise eest muutunud müügistrateegiaks erinevatele hügieeni- ja tervisetoodetele või kuidas erinevad huvigrupid püüavad tõmmata pikemat kõrt kriisileevendusmeetmete kuhjast.
Praeguses paranoiaõhustikus kerkib vägisi pähe mõte, et hirmuõhkonna hoidmine on valitsuse strateegilise kommunikatsiooni üks eesmärke. Rahvas tuleb hoida ärevuses, et ka kõige uljamad meie seast täidaks distantsi- ja hügieeninõudeid! Hirmuafekti võimendavad must-kollane õuduskampaania igamehe võimalikust surmakülvamisest ning korrarikkujaid jälitavad inimhäälsed, kuid masinlikult korraldusi edastavad droonid.
Comments
Post a Comment