Barbi Pilvre

Mõneski Eesti kodus võib täna avaneda selline pilt: ema tõttab hommikul tööle, isa lohiseb tuhvlites televiisori ette, et koos laste ja vanavanematega kuidagi päev õhtule saata. Lapsed on raha säästmiseks lasteaiast ära võetud, nagu ka vanavanemad hooldekodust. Kui olukorda vaadata läbi roosade prillide, on meie ees lausa idüll. Mitu põlvkonda on taas kodus koos, pereväärtused ja ühiselt veedetud aeg esiplaanil. Vanavanemate elutarkus jõuab taas vahetult lasteni nagu muiste. Pereisa on kriisi pööranud võimaluseks: aeg pere keskel olla on talle uus väljakutse, ta kasvab inimesena. Leivateenijaks jäänud naine aga on saanud tiivad ning tema motivatsioon ja võimalused ennast täielikult tööle pühenduda on suuremad kui kunagi varem. Muidugi võib eelpoolkirjeldatud olupildike illustreerida hoopis põrgut. Ema, kes pärast tööd surmväsinuna koju jõuab, leiab eest abikaasa, kes on identiteedikriisi leevendamiseks rüübanud tubli hulga õlut, teleka ette unustatud punaste silmadega eufoorilised l...

Kevadel “Minu Eesti” kampaania ajal küsis president Ilves, miks Eestis kodanikud sisenevad avalikku ellu nö. tagaukse kaudu. Kujundliku küsimuse mõte oli: kas aktiivsetel inimestel poleks talgutel jutustamise asemel mõttekam oma ilmselgelt poliitiline energia, tahe midagi muuta ja ära teha rakendada ühiskonna heaks otseteed kasutades ehk juba olemasolevate parteide kaudu? Parteitüdimusest on palju räägitud. Inimesi häirib erakondade rahvast kaugenemine, nomenklatuuristumine, parteiladvikute voluntarism, enesekindlate parteibroilerite pealtung karismaatiliste vana kooli poliitikute asemel. “Minu Eesti” näitas seda protesti: inimesed on valmis oma elu parandamiseks pead kokku panema, kuid vaid juhul, kui see ei toimu parteielu raames. Paljud ei talu parteilisele mõtlemisele omast kalkuleerimist, kus parteiline profiidilõikamine tuleb enne lõppeesmärki ehk mingi ripakil asja, olgu see siis ühiskonnaelus või olmes, kordaajamist. Kardetakse parteielu “ametlikkust”, hierarhiaid, tagatubade...

Tellisin mõni aeg tagasi Maalehte, kui olin hankinud maamaja. See tundus trendikas ühelt poolt, aga seal oli palju asjalikku infot majavammi, taimekahjurite, aianduse, metsanduse, jahi ja muu tegelikus maaelus toimuva ja mulle uue kohta jne Ja pikad head intekad inimestega lugemiseks. Tõsised, erinevad kolumnistid, enamasti vana kooli mehed, mujal lehtedes moest läinud. Empaatia ka tavalise inimese suhtes on täiesti usutav. Ökovärk täiesti olemas, tänu Peeter Ernitsale vist. Kiirete muutuste kõrval, mida teised lehed pidevalt püüavad läbi viia, teeb ML vana koolis õpetatavat ajakirjandust, valgustuslikku ja ebaseksi. Minu arust elavad inimesed maal hoopis moodsamat elu vrdl Maalehe antud pildiga maaelust tegelikult, ei künna ega muretse saagi pärast. Aga need moodsad inimesed pole ehk ML lugejad enam, see on vanemate inimeste leht ja neid on palju. Teised lehed jahivad noori, kes paberlehte enam ei loe nagunii ja kaotavad vanad lugejad. Maal peab paberleht kauem vastu, sest auditoorium...

Reedel õnnestus valvefeminist Pilvrel jälle, lausa terve päev kaamera ees eputada. Saksa ajakirjanikud filmivad Euroopa Parlamendi uue Visitors Centeri jaoks Brüsselis lühifilme kõikidest EL maadest: tehakse portreed inimestest, kes on seotud mingi teemaga. Eesti üks teemadest oli sooline võrdõiguslikkus ja teadagi kuskilt failidest filtreerus välja feminist Barbi Pilvre. Edevus ei võimaldanud mul/või tal? ettepanekust filmis esineda midugi keelduda. Nuputasin pärast mitmepäevast pusimist ka välja, kuidas on Euroopa Liit aidanud naisi (filmi tegijate aksioom on, et EL on aidanud paremaks muuta naiste elu ja ma pidin aktiivselt selle tõestuseks olema). Mõtlesin välja järgneva, mis ei ole ilmselt sugugi ekslik mõttekäik. Nimelt sai Eesti EL pürgides palju investeeringuid, majandus kasvas ja elavnes laenude saamine. Ka naised said Eestis, mis pürgis ELi laenu ja suutsid uuendada oma elamispindu ja liisida autosid!!! Naised iseseisvusid! Ka mina hakkasin aastast 1997 saama laenu ja 2000 li...

Michael Jacksoni matused, Obama Moskvas, Putinist peajagu pikem. BBC World News kommenteeris, et meeste kehakeel ei räägi just sümpaatiast ja tõesti, kumbki ei osanud nagu olla. Võimalik, et väikse valge mehe ja sihvaka pika musta mehe värk ennekõike. Loen Obama "Dreams From My Father", mille ostsin boheemlaskeskusest Busboys and Poets Washingtonis 14nda ja U tänava ristmikul (astuge läbi!). Hea raamat tõesti, loetav ja jätab jube ausa mulje või on väga head PR nõustajad ka muidugi olnud. Eesti kirjastajad ei julge vist tõlkida, et Eestis pole turgu? Polegi varem mõelnud sellisest nähtusest nagu rass nii põhjalikult. Eestis on kerge olla rassist, pole kokkupuudet ühegi reaalse värvilisega. Kuni nad esinevad(laulavad, tantsivad), on kõik rahul. Tohib ka mängida korvpalli ja tantsida. Aga kui Eestis oleks mustanahalise arsti vastuvõtt? Soomes olevat sellega olnud probleeme. Dave Benton on igavesti rahva lemmik, kuna tõi eurovõidu, ehkki see ei takistanud ühel seltskonnaväljaand...

Juba peaagu nädal on möödas, ilma harjumuspärase VIP teeninduseta ja vaimsete atraktsioonideta ameerika maksumaksja kulul. Aga olen kindel, et see raha ei läinud raisku, rõõm suhelda ja informatsiooni jagada on olnud vastastikune ka paljude kohalikega USAs. Ja mitmeid kontakte on kavas hoida ja edasi arendada. Vist olen tõesti ümber sündinud, kas Ameerika või päikesevalguse üledoosi mõjul, ei tea: igatahes tegin endale isegi Facebooki, et suhelda uute tuttavatega laiast maailmast ja vist ka, et venitada seda mõnusat ebareaalset maailma, milles veetsin juuni kolm esimest nädalat. Kellel iganes on nüüd vaja asjalikke kontakte Aafrika mandril või Lõuna Ameerikas, aitan hädas!Täpsem info kontaktide kohta vt. sõbrad minu Facebooki leheküljel. Kuidas seda suhtekapitali nüüd ise tööle panna, ei tea. Aga emotsionaalne laeng on ka midagi väärt. Muutustest veel niipalju, et astusin eile sotsiaaldemokraatide ridadesse, pärast paarikuist järelemõtlemist. Võib-olla sain innustust isegi obamamaanias...