Skip to main content

Tänane tiiser, üks varasem ptk romaanist

Merlyn oli tarmukas „teeme-süsti“ tšikk, ööklubide tantsukuninganna, kahekümneviiene enesekindel blond iludus. Oma hea rühi, suurte D-korvi rindade, plaatinablondide juuksepikenduste ja pikkade volüümiripsmetega pani ta paljud naised tenniseklubis kadestama. Jah, võis ju iriseda, et ta oli täiesti feik ja odav nagu Hansaposti kataloogikaup – õelutses Kendra mõttes -- aga tema veetlus oli vaieldamatu. Merlyn vastas kõikidele standarditele, millest iga mees oskab lugu pidada ja oli täiesti kättesaadav. Blond, vormikas, teadlik oma seksuaalsest võlust, oli Merlyn elukutselt klubitantsija, professionaalne võrgutaja. Merlynist oli saanud Sveni lemmikõpilane ja sel suvel ka armuke.
Kendra kinnitas endale, et Sven Kuusemetsa kirglik eraelu ei puutu temasse, ent ta ei suutnud oma fantaasiat kontrollida. Ta kujutas elavalt ette, kuidas kuumale trennile järgnes kuskil klubiruumide hämaruses, auto tagaistmel, miks mitte -- kaubanduskeskuse tualettruumis kuum seks. Ta nägi mõttes Merlyni rindade rappumist Sveni higise näo kohal ja kuulis tema võltse heledaid kilgatusi. Ta ei teadnudki, mis teda rohkem häiris, kas see, et tema on nendest kiimalistest mängudest lootusetult kõrvale jäetud või oli ta armukade selle treeneri-õpilase hea suhte pärast, mis Merlyn oli ära rikkunud.
Kendra tundis ennast nagu laps, kes on korraga isast ilma jäänud. Kendra oli lahutatud vanemate laps, isa oli nende juurest teise naise juurde läinud, kui Kendra oli kolmeaastane, ja naine elas igasugust hülgamist seetõttu läbi isiklikult ja valuliselt, iga suhte katkemine tiris siiani välja mingid tondid lapsepõlvest. Isad jätavad peresid maha, see on nii tavaline, aga iga selline reetmine, mis tüdrukuid lapsena tabab, mõjutab nende hilisemaid suhteid. Neist saavad neurootilised ebakindlad klammerdujad, kes ei tee vahet sõprusel ja armastusel, kes investeerivad jätkuvalt valedesse suhetesse ega pinguta nende inimestega, kellega neil oleks hea koos olla. Nad armuvad pahadesse poistesse ikka ja jälle, iga suhe viib neid tagasi olukorda, kus nad jälle maha jäetakse, nad otsekui otsivad plahvatusohtlikke suhteid, et massohhistlikult taas kogeda kaotamise valu. Neist saavad valu ja kannatuse narkomaanid.
Pateetiline! Naeruväärne! Kendra andis endale oma minevikukummitustest aru ja püüdis mitte laskuda enesehaletsusse, aga vana Freudi õpetus traumade teadvustamisest kui teest lahedusteni ja sisemise tasakaaluni ei töötanud praeguses olukorras üldse. Inimesed on irratsionaalsed, tead küll, milles asi ja tead, kuidas oleks õige tegutseda, aga ei tegutse. Mõistusega sai Kendra aru, mis toimub, missugusesse tragikoomilisse olukorda ta oli sattunud, aga arusaamisele ei järgnenud mõistuspärast käitumist. Vastupidi, ta rabeles praegu nagu puberteediealine, kelle ajukeemia on arengu ebaühtluse tõttu paigast ära, kes on sõna otseses mõttes peast segi ning kes ei anna aru oma impulsiivse käitumise tagajärgedest.
Aga tenniseõpilased ongi väljakul nagu lapsed, mõtles Kendra, emotsionaalsed ja vahetud, vabanenud tavaelu kaitsvatest tähtsatest rollidest, nad vihastavad ja rõõmustavad ega varja oma tundeid. Treeneritega areneb kergesti isa-lapse suhe, alt-üles vaatamine ja respekt, mistahes vanuses õpilased klammerduvad oma kõikvõimsa osava treeneri külge, kes neile uusi asju õpetab. Konflikt treeneriga tähendab tennises tavaliselt ka tulemuste halvenemist ja see ei puuduta ainult proffe, oli Kendra kuskilt lugenud. Jah, see on tõesti nii, tajus ta hästi meeleolu muutust väljakul, asjad on tennises hoopis teisiti kui mingis suurtes aeroobikarühmades, kus harjutusi ette näitava treeneriga ei peagi mingit personaalset suhet tekkima, kus igaüks jälgib peeglist vaid ennast ja unustab end muusikasse ning oma liikumisse. Tennises oli treener mängijale kindel seljatagune ja kui treeneri ja mängija keemia laguneb hakkas, variseb kokku ka mäng.
Sven oli juba mõni aeg tagasi messengeris uurinud, mis lahti, ka tema tajus, et Kendra meeleolu väljakul polnud enam endine.
„Ma olen lastetreener ja näen kohe ära, kui lapsel on mure,“ kirjutas Sven. „Murest tuleb rääkida, muidu ei saa edasi minna.“
Mis lastetreeneri jutt see nüüd oli? Mida Sven õieti kartis, mida ta välja tahtis uurida? Kendra jõudis järeldusele, et võib-olla tahtsid Sven ja Merlyn teada, kui palju ta õieti teab nende suhtest ja mida ta sellest arvab. Ilmselt tahtis Sven vältida olukorda, et Kendra hakkab kuidagi olukorda kontrollima. Ja lõpuks võib naine üles keerata skandaali ja see võib imbuda Kirsikani, Sveni kahe lapse emani, kes paarikuise titega kodus oli.
Kendra keerutas ennast kuidagi välja, ta ei saanud otseselt öelda, et oli vist treenerist sisse võetud nagu pubekas ja võib-olla polnud ka, lugu oli hoopis keerulisem või Kendra vähemalt tahtis arvata, et on keerulisem. Teda erutas ja häiris Sveni ja Merlyni suhe nagu pornofilm, mida keegi oli tulnud filmima tema elutuppa, temaga kokku leppimata, temast sõltumata. Võib-olla erutas teda hoopis Merlyn kogu oma seksuaalses täiuslikkuses, tema enesekindlus? Võib-olla tahtis ta hoopis Merlyni? Kendra tunnistas, et kuigi heteroseksuaalne ja teismelise ema, oli ta sageli lummatud kaunitest naistest, teda ahvatles teatud primitiivne naisetüüp, selle seksuaalsus. Teda jätsid kindlasti külmaks tema lesbilised kunstiinimestest tuttavad, ehkki ta suhtles nendega palju ja mõni pidas teda tõemeeli lesbiks. Ta oli jõuline ja pisut poisilik, arenenud lihastega, androgüünne tüüp. Mehena oleks Kendra väga ilus, ütles kunagi tema kohta Linnar Priimägi, ilu parim, aga ka halastamatum asjatundja. Loogiline, et Kendra võis tunda tõmmet naiste, ka Merlyni suhtes, vähemalt teised arvasid nii. Igatahes teadis ta, et mõni naine oli olnud temasse armunud.
Kendra ei puutunud seda tüüpi lihtsate noorte naistega nagu Merlyn eriti kuskil kokku, ta vaatas neid elu24 portaalist, kus ilmusid pildid ööklubide möllust, parimal juhul suhtles ta selliste naistega kuskil ilusalongis või mõnes büroos kliendina. Seetõttu tundus Merlyn tema antropoloogilisele pilgule põnev: millest koosneb tema maailm, mida ta mõtleb, kuidas oma argielu sisustab, nagu tundmatu võõrliik tema territooriumil. Kendra tuttavad noored naised olid tema jaoks liiga intellektuaalsed ja keerulised, tema jaoks etteaimatavad, sofistikeeritud ja terase pilguga, aga mõnes mõttes sootud. Häbi tunnistada, aga Kendrat võlus naiste juures hoopis muu, julgus, vahetus, isegi labane pauer ja seda Merlynis oli.
Kendra lemmiknaine oli ta eakaaslane, ajaviitemeedia kangelanna bravuuritar Anu Saagim. Saagimi enesekindlus ja kehaline 100-protsendiline kohaolek pani Kendra alati imestusest ahhetama ja tema eneseeksponeerimist meedias jälgis ta alati kerge kadedusega. Jah, alati arukaks peetud Kendra kadestas lihtsaid ja vulgaarseid naisi, kes tulevad kassi enesestmõistetavusega ja võtavad mehi, millal ise tahavad. Merlyn oli just selline, keeras mehed ümber sõrme ja tegi nendega, mis tahtis. Kendra lasi endale harva inimesi lähedale ja võttis juba ennetavalt kaitsepositsioone, tema ülitundlikkus muutis olukorrad alati väga keeruliseks, ta „mõtles üle“ ja nii kadestas ta „lihtsate“ naiste näiliselt lihtsat elu.
Sveni ja Merlyni suhe ajas Kendra segadusse. Ta nagu tahtis seda pornot, mis tema ellu oli tunginud, pealt vaadata, aga samas tundis sügavat jälestust ja valu. Merlyni ja Sveni suhe signaliseeris talle halastamatult tema vanust ja kehalisust, seda, et ta on igal juhul mängust väljas ja peab leppima pealtvaataja kohaga. Ta tundis end naeruväärse ja petetuna. Mõistusega sai ta väga hästi aru, et tal pole noorte eluga mingit asja, aga ikka veel väga elus emane loom temas lõi takka üles.
Mida tal on vastu panna professionaalselt depileeritud, pringile bikiinipiirkonnale?

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”