Skip to main content

Iseseisvumine ja porno. Eesti Ekspress 5.02.2020

“Sanna Marin näitas Eestis iseloomu,” kirjeldas Õhtuleht Soome peaministri hiljutist visiiti  isalikult, otsekui oleks tegu turtsaka murdeealise plikaga. Ajakirjanik kommenteeris nii Marini vastust Eesti siseministrile, kes oli  mõni aeg tagasi rääkinud tema kui müüjatüdruku karjäärist. “Iseloomu  näitab” eestikeelses väljenduses  tuline tõuhobune, kes tagant üles lööb, kui  teda valjastada või ka ennustamatu sügistorm, loodus, mis on kontrollimatu, lõpuni seletamatu ja tuleb allutada inimmõistusele. 
Noor naispoliitik on nagu kevadtorm?
Hiljutisel Praxise seminaril naistest poliitikas rääkis Kaja Kallas, kuidas valimiste eel soovis üks väljaanne peaministrikandidaate tutvustada ja kui Jüri Ratas pidi  andma intervjuu, siis Kallaselt paluti, et ta teeks tordi ja sellest saaks toreda pildiga loo. 
Ikka ja jälle leiavad kajastust Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi riided, varasügisel arutati pikas loos kui palju need on rahva rahakotile maksma läinud, mille peale president Eesti Ekspressi ja Äripäeva oktoobrikuisel juubeliüritusel pärast tervitust mainis, et kannab Montoni kleiti, 75 eurot. 
Miks viskab meediateksti ikka sisse siidkinnastes seksismi ja misogüüniat, kui jutuks naised avalikus elus? Ajal kui Eesti parlamendis on kolmandik naisi, parteide liikmeskonnast umbes pooled ja meil on naised olnud põlvkondade kaupa tööturul sama aktiivsed kui mehed, tippspetsialistidena ja ekspertidena tavalised ja ülikoolides lausa domineerivad? Meil on olnud naisi valitsuses, hetkel, tõsi, vaid kaks. Aga ikka on naised poliitikas või teistel juhtivatel ametikohtadel ajakirjandusele häireks süsteemis, mida tuleb menetleda trivialiseerivas toonis, tuletades meelde naistele nende kohta ühiskonna soosüsteemis, läbi näpuviibutuse või sõbralike ettepanekute  näidates soovitavaid soorolle.   
Küsimus on pälvinud feministide, aga ka peavoolu sotsioloogide tähelepanu juba aastakümneid. 
Mis juhtub, kui ühiskonna sooline süsteem muutub, soorollid teisenevad? Seda keerulist protsessi on kirjeldanud paljud eelmise sajandi teise poole juhtivad ühiskonnateadlased, Ulrich Beck oma “Riskiühiskonnas” (e.k. 2005), Zygmunt Bauman teoses “Liquid Love” jt. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu arutles selle üle eelmise sajandi 1980ndatel, ka eesti keeles 2005  ilmunud raamatus “Meeste domineerimine”.
Bourdieu leidis, et vanad struktuurid, kus rangelt eraldatud naiste ja meeste maailm, elavad edasi kaasaegses ühiskonnas ja meedia on üks institutsioonidest, mis sookorda üleval hoiab. Vaatamata naiste üha laialdasemale tegevusele avalikus sfääris, palgatööle väljapool kodu ja varem vaid meestele kuulunud  ametikohtade täitmisele kuulub naine kui niisugune, olenemata ametist, endiselt privaatsfääri, sõnastas Bourdieu selle “häire” olemuse.  Hoolitsemise ja kehalisusega seotud rollid ei ole kuskile kadunud, vaatamata sellele, et naised on väljaspool kodu, avalikus sfääris, majanduses, poliitikas tegevad. Avalikus elus tegevaid naisi mõõdetakse meedias privaatsfääri mõõdupuude järgi, läbi emotsioonidele viitavate stereotüüpide, kehalisuse ja valmisoleku loomuomaseks hoolitsemiseks. 
Mida kaugemale edeneb naiste emantsipatsioon, seda tugevam on ühiskonnas uuenduste ja traditsioonide tasakaalu hoidva meedia vastulöök. Meedia on ühiskonnas pigem status quo’d hoidev, kui muutuste edendamisele orienteeritud institutsioon. Pean siin silmas nn peavoolumeediat, igasuguste alternatiivsete väljaannete tegevus on teine teema, need võivad olla vanameelsemad kui uuenduslikumad. 
 Naiste kehalisuse ja  dekoratiivse funktsiooni meeldetuletamine, vaatamata kõigele, on üks peavoolumeedia normeseadvaid igapäevategevusi. Meedia on kaasaegses ühiskonnas naiste kehalisuse kontrolli vahend, nii on seksuaalsuse kujutamisviis ühtaegu tatiselt piiluv-uuriv kui manitsev. 
Võib muidugi öelda, et nii mõnigi naismeelelahutustegelane kasutab oma muljetavaldavat kehalist arsenali müügitööks, olgu see siis enda või oma loomingu huvides, aga küsimus on ajakirjanduse valikutes, kui palju ja kuidas seda tähelepanu osutatakse. 
Eesti ajakirjandus on jätkuvalt pöördes ühest naistšellistist, pärast seda, kui meedias ilmuvad fotod tema voodistseenidest koos ühe meeskitarristiga ja  uudised suhtest, mis purunes pärast kolme nädalat. Juhtiv päevaleht teeb tšellistiga pika analüütilise kaaneintervjuu “Ma ei mängi tšellot selleks, et mehi saada”, milles moraliseerivad lõigud läbisegi ilase tekstiga nelja lapse emast kolme erineva mehega.  Edukas kontserdi- ja plaaditurundus? 
 Iganädalaselt ilmuvad nupud sellest, mida keegi meelelahutusmeediategelane Brigitte mõtleb seksist, näiteks hiljuti pälvis tähelepanu tema arutlus “kui korragi ots sees, siis kõlavad kõrvus juba pulmakellad”.
Kui see küsimus mind ennasti naerma ei ajaks: miks ei kirjuta meedia nii sageli naiskultuuritegelastest, kodanikuühiskonna aktivistidest, mõjukatest naisõpetajatest, juristidest, arstidest, teistest ekspertidest, kes teevad oma tööd hästi, mõjutavad Eesti elu tunduvalt rohkem kui meelelahutajad, teletähed?  
Vastukaaluks naiste üha kasvavale rollile avalikus elus ja ka traditsiooniliselt meestele kuulunud võimupositsioonide hõivamisele  lajatab meedia edukate naiste naeruvääristamise ja koha kättenäitamisega.  Meelelahutustegelaste eelistamisega ja nende seksualiseeriva, pornoelementidega kujutamisviisi kaudu pildis ja sõnas loob meedia üldise fooni  naiste kujutamisele meedias. 
Miks meedia naisekujutis ajale vastu peab?
Kümmekond aastat tagasi ilutses Tallinnas mitmel pool linnaruumis plakat “Naised vabaks! Karvadest”, kus laulja Lea Liitmaa reklaamis  raseerimisteenust. Ühtlasi andis sõnum “läbi huumoriprisma” hinnangu naiste emantsipatsioonile, naiste vabanemisele.  Eesti reklaamiseadus on selline, et kuni keegi tarbijakaitseametile kaebust ei esita, siis ei juhtu midagi, seksistlikud ja halvustavad sõnumid on ok. “Karvadest vabanemise” ajast on üksjagu aega mööda läinud, kuid soosüsteem on visa ja kümne aastaga ei toimu selles suurt midagi.  
Mida kaugemale ühele poole liigub pendel, seda hoogsam on ka  liikumine vastassuunas. Tänase Eesti avalikkus on isegi misogüünsem kui paarkümmend aastat tagasi, kus naistepõlgus ilmnes oluliselt varjatumalt kurvikate rehvi- või poolearulistele suunatud pesupulbrireklaamides. Täna tuletatakse naistele nende kohta meelde emotsionaalselt ülesköetud stiilis.  Ju siis on muutused paljude jaoks üle taluvuse piiri läinud. Iseseisvumine saab vastulöögi allapoole vööd. 



Barbi Pilvre pidas 18.01 Kumus  loengu “Universaalsus ja kultuurilised erinevused: miks naisekujutis meedias ajale vastu peab?” KUMU näitus “Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis”, mis on avatud veel aprilli lõpuni.


Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”