Skip to main content

Kes köhis? Ilmus Eesti Ekspressi Areenis 9.06.2020




Ühes Tallinna-lähedases väikelinnas kutsus neiu eriolukorra päevil oma 80-aastasele vanaemale politsei, sest vanaema köhis kõvasti, aga keeldus  vaatamata pereliikmete korduvatele ettepanekutele minemast arsti juurde.

Korra valvamine ja meetmete rakendamine,  et takistada kergestinakkava koroonahaiguse levikut, on olnud viimased paar kuud paljude jaoks Eesti igapäevase elu juhtmotiiv — ja  kindlasti mitte asjata.  Muidugi on tark hoida sotsiaalset distantsi ja näiteks mitte käia ostukeskustes trügimas ja hulgakesi kaupa katsumas. Kuid ratsionaalsete põhjenduste kõrval on kaasinimeste ja ka lähedaste tegevuse paranoilisest jälgimisest ja hukkamõistust ning karistusele üleskutsumisest saanud mõnele omaette tegevus, võiks öelda ka, ajalooline võimalus järgenda oma kutsumusele valvata ja karistada.   Ikka on olnud kurje kodanikke, onusid ja tädisid, kes teatavad korralagedusest ja korrarikkujatest ajalehetoimetusse, linnaosavalitsusse või ka korrakaitsesse, aga nüüd on käes nende tähetund, just nüüd ajavad  nad õiget asja! Süsteem annab nüüd korrapidajatele ülesande: valva, tuvasta, teata reeglite rikkumisest - ja nad täidavad seda meelsasti. 


Surmahirm hämardab mõtlemise 


Surmahirmust hämardunud mõtlemine viib selleni, kus  taunitakse nii ilmset kui ka arvatavat reeglite rikkumist, kus mõnele isegi tundub, et reegleid võiks olla rohkem, et võimalik, ka kujutletud oht elimineerida. Millegipärast arvan, et lisaks neile, kes oma köhivatele vanaemadele politsei kutsusid, on hirmust ja segadusest kannustatud kõnesid eri asutustele olnud veel teisigi. Raadio vox populi-tüüpi saated on olnud igatahes emotsionaalselt ülesköetumad kui kunagi varem, raevukalt on hukka mõistetud ennekõike noorte inimeste koroonanakkust trotsivat käitumist. 

Korravalvamise kaudu on  võimalus välja elada oma frustratsioon, umbusk, paha tuju või ka lihtsalt pohmelli vaimsed jääknähud, suunata oma tigedus mõne konkreetse inimese või inimgrupi vastu. Haigusehirm on laupkokkupõrkesse viinud mitmed ühiskonnagrupid, kes ka tavaolukorras üksteisele eriti ei meeldi. Nii on võimendunud vanade umbusk noorte vastu, eestlaste vene- vastane rahvuslik viha, hirm välismaalaste ja eriti teist rassi inimeste ees jne. 

2+2 reeglit eiravatest noortekampadest teatamist nägid ette lausa ametlikud käitmisjuhendid ja inimesed haarasid toru, et kaevata oma majanaabrite, näiteks lapsevanemate  peale, kes õues mänguväljaku ääres liiga lähestikku seisid.  

Korrapidamine oli ju riiklik ülesanne!

Ülesköetud hirmu ja kaaskodanike valvamise meeleolus, mis veel paar nädalat tagasi Eestis seoses ametliku eriolukorraga valitses, tegi ehk mõni täiesti tavaline inimene midagi, mida hiljem on raske endalegi seletada: näiteks hurjutas poes liiga lähedal asjatavat kaasmaalast, võib-olla kutsus turvamehe, helistas raadio otsesaatesse.  

Ei hakka eriolukorra piirangute järjekindluse ja loogika teemal sõna võtma, aga see, mis Eestis märtsist maini toimus — inimeste käitumismustrid ja nende kiire, justkui üleöö muutumine — avab võimaluse hoopis paremini mõista 20. sajandi massipsühhosse, mis said alguse üksikisiku tasandil.

Muu hulgas saab üksikisiku valikuteni  lahti harutada hirmust sündinud kohutavaid tegusid 1940.-1950ndatel ning eelmise sajandi teise poole ajaloo tumedad leheküljed paistavad hoopis uues valguses. Kuidas oli näiteks nõukogude ajal võimalik tuttavate vaheline nuhkimine, kaebamine naabrite peale, oma vanemate hukkasaatmine? Või kuidas oli võimalik lihtsalt takistada mõne inimese karjääri või välisreisi, teatades, kuhu vaja, et inimene eksib “nõukogulike moraalinormide” vastu? Kes olid need kaebajad, kes ajasid reeglites näpuga järge ja nägid võimalust kord majja saada, samas enda olukorda ehk parandada? Kuidas tekkisid ajupestud Pavlik Morozovid, kes oma arvates õige asja nimel oma isa üles andis? 

Täna paljastad võimudele haige, 70. aastat tagasi kodanliku natsionalisti.


Autoritaarne isiksus


Inimestevastaseid kuritegusid 20. sajandil ei sooritanud abstraktne süsteem ega mõtteviis, mitte ideoloogia, vaid konkreetsed inimesed, kelle sobivad omadused ilmnesid, sest ajastu andis võimaluse. 

Pärast II maailmasõda mõtlesid  vasakliberaalsed intellektuaalid, psühholoogid, sotsioloogid, filosoofid pingsalt, kuidas olid võimalik asjade käik, kus igati ohututest tavalistest  inimestest said käsutäitjad, kes  andsid üksteist üles, kuni koonduslaagri nupuvajutajateni, kus parema ja puhtama tuleviku nimel peeti kinni ja hävitati terveid  ühiskonna- ja rahvusgruppe.

Theodor Adorno jt teiste Frankfurti koolkonnast välja kasvanud intellektuaalide eestvõttel defineeriti 1940-50ndatel autoritaarne isiksus ja ilmus ka samanimeline raamat (“Autoritaarne isiksus”, 1950). Selles kirjeldatakse inimtüüpi,  kes meelsasti korraldab teiste tegevust ja annab käske, aga ka allub meelsasti ja armastab üle kõige reegleid ja korda.

Muu hulgas esitati raamatus nn. F-skaala, küsimustik, millega püüti fašistlikuks nimetatud isiksusetüüpi mõõta (F tulebki sõnast fašist). Psühholoogilise testi abil püüti isiksuse tasandit analüüsides selgitada 1940ndatel korda saadetud kollektiivseid kuritegusid justkui ilma isikliku vastutuseta süsteemis. 

Autoritaarne inimtüüp on tavaline inimene, kes üle kõige hindab hierarhiaid ja peab “ülevalt poolt” tulnud käsklusi vastuvaidlematult täitmisele kuuluvaks.  Kui veel ei ole reeglit või regulatsiooni mingis valdkonnas, siis näeb autoritaarne isiksus tungvat vajadust regulatsioon luua. Ta maailm on must-valge, inimesed jagunevad korralikeks ja teisteks, kellele halvad kombed. Ta on veendunud, et iga pahategu peab saama karistuse ja et sotsiaalsed probleemid lahenevad, kui moraalitud või normidele mitte vastavad või haiged isikud isoleerida. Homoseksuaalseid inimesi tuleb karistada. 

Igasugust psühholoogiliste murede ja probleemide arutamist peab autorotaarne isiksusetüüp nõrkuseks, leides, et on parem mured matta muudesse  tegevustesse. Ta arvab, et kui rohkem tööd teha ja vähem rääkida, oleks kõigil parem.

Hiljem kuritegudeks kvalifitseeritud või ka kuritegudele kaasa aitavaid tegevusi (nuhid, pealekaebajad, vangivalvurid, ülekuulajad, karistusoperatsioonide läbiviijad) sooritasid hirmu õhkkonnas ikkagi  tavalised korralikud inimesed, kes täitsid ametnike ja professionaalidena võimu “ülevalt” tulnud käske.

Palju kritiseeritud F-skaala on tänapäeva pilgule ehk pigem kunsti ja moraalifilosoofia kui teaduse tööriist, kuid osutab siiski mitmetele joontele, mis kirjeldavad inimtüüpi, keda on lihtne võimu võtetega manipuleerida. 

Eriolukorra ajal ilmnenud  Eesti inimeste autoritaarsus, valmidus küsimusi esitamata käske täita ja allumine korraldustele nende kohta küsimusi esitamata tuli ehk ebameeldiva üllatusena paljudele meist. Varsti nuputame ehk isegi, mis meid selleni viis. 

Näiteks miks me rõõmustasime kui “saime kiita”,et nii eriolukorra ajal hästi käitunud oleme.  





Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”