Korra valvamine ja meetmete rakendamine, et takistada kergestinakkava koroonahaiguse levikut, on olnud viimased paar kuud paljude jaoks Eesti igapäevase elu juhtmotiiv — ja kindlasti mitte asjata. Muidugi on tark hoida sotsiaalset distantsi ja näiteks mitte käia ostukeskustes trügimas ja hulgakesi kaupa katsumas. Kuid ratsionaalsete põhjenduste kõrval on kaasinimeste ja ka lähedaste tegevuse paranoilisest jälgimisest ja hukkamõistust ning karistusele üleskutsumisest saanud mõnele omaette tegevus, võiks öelda ka, ajalooline võimalus järgenda oma kutsumusele valvata ja karistada. Ikka on olnud kurje kodanikke, onusid ja tädisid, kes teatavad korralagedusest ja korrarikkujatest ajalehetoimetusse, linnaosavalitsusse või ka korrakaitsesse, aga nüüd on käes nende tähetund, just nüüd ajavad nad õiget asja! Süsteem annab nüüd korrapidajatele ülesande: valva, tuvasta, teata reeglite rikkumisest - ja nad täidavad seda meelsasti.
Surmahirm hämardab mõtlemise
Surmahirmust hämardunud mõtlemine viib selleni, kus taunitakse nii ilmset kui ka arvatavat reeglite rikkumist, kus mõnele isegi tundub, et reegleid võiks olla rohkem, et võimalik, ka kujutletud oht elimineerida. Millegipärast arvan, et lisaks neile, kes oma köhivatele vanaemadele politsei kutsusid, on hirmust ja segadusest kannustatud kõnesid eri asutustele olnud veel teisigi. Raadio vox populi-tüüpi saated on olnud igatahes emotsionaalselt ülesköetumad kui kunagi varem, raevukalt on hukka mõistetud ennekõike noorte inimeste koroonanakkust trotsivat käitumist.
Korravalvamise kaudu on võimalus välja elada oma frustratsioon, umbusk, paha tuju või ka lihtsalt pohmelli vaimsed jääknähud, suunata oma tigedus mõne konkreetse inimese või inimgrupi vastu. Haigusehirm on laupkokkupõrkesse viinud mitmed ühiskonnagrupid, kes ka tavaolukorras üksteisele eriti ei meeldi. Nii on võimendunud vanade umbusk noorte vastu, eestlaste vene- vastane rahvuslik viha, hirm välismaalaste ja eriti teist rassi inimeste ees jne.
2+2 reeglit eiravatest noortekampadest teatamist nägid ette lausa ametlikud käitmisjuhendid ja inimesed haarasid toru, et kaevata oma majanaabrite, näiteks lapsevanemate peale, kes õues mänguväljaku ääres liiga lähestikku seisid.
Korrapidamine oli ju riiklik ülesanne!
Ülesköetud hirmu ja kaaskodanike valvamise meeleolus, mis veel paar nädalat tagasi Eestis seoses ametliku eriolukorraga valitses, tegi ehk mõni täiesti tavaline inimene midagi, mida hiljem on raske endalegi seletada: näiteks hurjutas poes liiga lähedal asjatavat kaasmaalast, võib-olla kutsus turvamehe, helistas raadio otsesaatesse.
Ei hakka eriolukorra piirangute järjekindluse ja loogika teemal sõna võtma, aga see, mis Eestis märtsist maini toimus — inimeste käitumismustrid ja nende kiire, justkui üleöö muutumine — avab võimaluse hoopis paremini mõista 20. sajandi massipsühhosse, mis said alguse üksikisiku tasandil.
Muu hulgas saab üksikisiku valikuteni lahti harutada hirmust sündinud kohutavaid tegusid 1940.-1950ndatel ning eelmise sajandi teise poole ajaloo tumedad leheküljed paistavad hoopis uues valguses. Kuidas oli näiteks nõukogude ajal võimalik tuttavate vaheline nuhkimine, kaebamine naabrite peale, oma vanemate hukkasaatmine? Või kuidas oli võimalik lihtsalt takistada mõne inimese karjääri või välisreisi, teatades, kuhu vaja, et inimene eksib “nõukogulike moraalinormide” vastu? Kes olid need kaebajad, kes ajasid reeglites näpuga järge ja nägid võimalust kord majja saada, samas enda olukorda ehk parandada? Kuidas tekkisid ajupestud Pavlik Morozovid, kes oma arvates õige asja nimel oma isa üles andis?
Täna paljastad võimudele haige, 70. aastat tagasi kodanliku natsionalisti.
Autoritaarne isiksus
Inimestevastaseid kuritegusid 20. sajandil ei sooritanud abstraktne süsteem ega mõtteviis, mitte ideoloogia, vaid konkreetsed inimesed, kelle sobivad omadused ilmnesid, sest ajastu andis võimaluse.
Pärast II maailmasõda mõtlesid vasakliberaalsed intellektuaalid, psühholoogid, sotsioloogid, filosoofid pingsalt, kuidas olid võimalik asjade käik, kus igati ohututest tavalistest inimestest said käsutäitjad, kes andsid üksteist üles, kuni koonduslaagri nupuvajutajateni, kus parema ja puhtama tuleviku nimel peeti kinni ja hävitati terveid ühiskonna- ja rahvusgruppe.
Theodor Adorno jt teiste Frankfurti koolkonnast välja kasvanud intellektuaalide eestvõttel defineeriti 1940-50ndatel autoritaarne isiksus ja ilmus ka samanimeline raamat (“Autoritaarne isiksus”, 1950). Selles kirjeldatakse inimtüüpi, kes meelsasti korraldab teiste tegevust ja annab käske, aga ka allub meelsasti ja armastab üle kõige reegleid ja korda.
Muu hulgas esitati raamatus nn. F-skaala, küsimustik, millega püüti fašistlikuks nimetatud isiksusetüüpi mõõta (F tulebki sõnast fašist). Psühholoogilise testi abil püüti isiksuse tasandit analüüsides selgitada 1940ndatel korda saadetud kollektiivseid kuritegusid justkui ilma isikliku vastutuseta süsteemis.
Autoritaarne inimtüüp on tavaline inimene, kes üle kõige hindab hierarhiaid ja peab “ülevalt poolt” tulnud käsklusi vastuvaidlematult täitmisele kuuluvaks. Kui veel ei ole reeglit või regulatsiooni mingis valdkonnas, siis näeb autoritaarne isiksus tungvat vajadust regulatsioon luua. Ta maailm on must-valge, inimesed jagunevad korralikeks ja teisteks, kellele halvad kombed. Ta on veendunud, et iga pahategu peab saama karistuse ja et sotsiaalsed probleemid lahenevad, kui moraalitud või normidele mitte vastavad või haiged isikud isoleerida. Homoseksuaalseid inimesi tuleb karistada.
Igasugust psühholoogiliste murede ja probleemide arutamist peab autorotaarne isiksusetüüp nõrkuseks, leides, et on parem mured matta muudesse tegevustesse. Ta arvab, et kui rohkem tööd teha ja vähem rääkida, oleks kõigil parem.
Hiljem kuritegudeks kvalifitseeritud või ka kuritegudele kaasa aitavaid tegevusi (nuhid, pealekaebajad, vangivalvurid, ülekuulajad, karistusoperatsioonide läbiviijad) sooritasid hirmu õhkkonnas ikkagi tavalised korralikud inimesed, kes täitsid ametnike ja professionaalidena võimu “ülevalt” tulnud käske.
Palju kritiseeritud F-skaala on tänapäeva pilgule ehk pigem kunsti ja moraalifilosoofia kui teaduse tööriist, kuid osutab siiski mitmetele joontele, mis kirjeldavad inimtüüpi, keda on lihtne võimu võtetega manipuleerida.
Eriolukorra ajal ilmnenud Eesti inimeste autoritaarsus, valmidus küsimusi esitamata käske täita ja allumine korraldustele nende kohta küsimusi esitamata tuli ehk ebameeldiva üllatusena paljudele meist. Varsti nuputame ehk isegi, mis meid selleni viis.
Näiteks miks me rõõmustasime kui “saime kiita”,et nii eriolukorra ajal hästi käitunud oleme.
Comments
Post a Comment