Skip to main content

2021 - surutis ja looming


Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad. 

Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis (Koroona -- haigus kui metafoorPalavik, hirm ja tundepursked, Kes köhis?),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil. 

Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku ja Merike Sisaskiga  (Enesetappe saab ära hoida, kui õigel ajal ja teadmistepõhiselt sekkuda). 

Koroonapandeemiaga võitluse ühekülgsusest ja kriisi meditsiiniliseks taandamisest tüdinult intervjueerisin suvel poliitikafilosoofi Peeter Selga ja kommunikatsiooniteadlast Triin Vihalemma.  Leian jätkuvalt, et avalikus debatis, ka koroona üle, peaks rohkem sõna võtma sotsiaalteadlased ja humanitaarid: ei piisa sellest, kui avalikkuses on kuulda vaid viroloogide, epidemioloogide ja mikrobioloogide ekspertiisi elu suurtes küsimuses.  Sirbis ilmus mainitud intervjuu tulemusena tekst Millest reovesi ei kõnele? 

Hiljuti ilmus  samuti Sirbis ka loo mõtteline järg minu jaoks, Tartu Ülikooli anglitsistika professori Raili Marlinguga tehtud intervjuu Biopoliitiline läbikukkumine. Koroonast humanitaari pilguga

Jätkuvalt huvitab mind ka kõrgharidusmaastik, millest vestlesin riigiteadlaste Triin Lauri ja Tõnis Saartsiga Milleks meile ikkagi kõrgharidus, samuti soolise palgalõhe temaatika. TLÜ "Soolise palgalõhe vähendamise" kommunikatsioonijuhina sai 2021 tehtud hulka valgustuslikku tööd teaduskommunikatsiooni raames, vt "Soolise palgalõhe vähendamise" projekt meedias, sekka ka lõbusamat lugemist naiste ja meeste tööst ja tasust, Ekspressi Areenis ilmus tekst Aitäh, torumees! Aasta lõpus oli mul sama projekti raames viljakas koostöö artistidega kunsti ja  teaduskommunikatsiooni kokkupuutepunkte otsides, sündis Kaisa Ling Thingi bluusikal Kuldsete kätega mees ja Fideelia-Signe Rootsi kunstinäitus tööst ja selle väärtustamisest  Sõit tööle. Lisaks tore koostöö Kunstikoolide Liiduga, mille tulemuseks kaks laste kunstikonkurssi töö ja selle väärtustamise teemal, vt. Amet ja palk. Koostöös sotsiaalministeeriumiga sai panustatud kogumikku Teel tasakaalustatud ühiskonda III  meedia peatükiga.

Ägedaks ja harivaks kujunes Tallinna Ülikooli ELU (Elualasid Lõimiv Uuendus) projekti raames koos TLÜ üliõpilaste ja ajalooprofessor Kersti Markusega ette võetud Vormsi pärastsõjaaegsete fotode kogumine ja näitus Sviby Talumuuseumis Vormsi elu fotodel 1945-1990 ja jätkuprojektina sama näituse taustainfo kataloogi koostamine koos üliõpilastega ja ajaloolaste Kersti Markuse, Uku Lemberi ja Airi Uunaga. Vormsi põhjalikult läbi uurimata lähiminevik on jätkuvalt inspireeriv ning tean, et selle näituse ja kataloogiga minu huvi ja ka side saarega ainult kasvab. 

Lisaks, minu 2020 alguses ilmunud isiklik lugu Minu Vormsi on täitsa hästi vastu võetud, lugejad on ta leidnud  ja raamat on isegi müünud.

Ning veel, Riigikogu keelustas 2021 karusloomafarmid, eelnevalt olime Riigikogus teinud mõttekaaslastega koos kaks katset 2017 ja 2019 (Karusloomafarmide keelustamisega liikus Eesti endisest idablokist suure sammu lääne poole), aga poliitiline tahe, karusloomafarminduse majanduslik seis ja rahvusvaheline kontekst polnud Eesti otsustajate jaoks siis veel piisav. 


Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Barbi Pilvre -- ajakirjanik, poliitik-valvefeminist ja Vormsi saare erak. Intervjuu Kaire Tensudale, Eesti Elu nr.40,2020, Toronto, 9. oktoobril 2020

Koos ERR ajakirjanik Arp Mülleriga raamatu "Minu Vormsi" esitlusel Solarise Apollos Tallinnas 5.03.2020 Sinu sulest ilmus tänavu Petrone Printi kirjastuses raamat „Minu Vormsi“. Milline tohutu töö on selle taga, tead kindlasti kõige paremini ise. Kas tahad natuke valgustada, kuidas tekkis idee raamatu kirjutamiseks, ja kui palju aega tuli eelnevalt panustada erineva kirjanduse läbitöötamiseks, et raamatusse saaks Vormsi ajalugu lugejat haaraval moel? Kirjastus Petrone Print tegi ettepaneku kirjutada see raamat “Minu”-sarja jaoks juba aastal 2016. “Minu”-sari on Eestis populaarne raamatusari, kus autorid jutustavad läbi oma kogemuse mingitest neile olulistest kohtadest, linnadest või maadest läbi oma isikliku prisma. Et  minu elu viimased 20 aastat on olnud seotud Vormsiga, tundus kirjastuse ettepanek igati loogiline ja ka väga inspireeriv. Et olin 2016-2019 Riigikogus ja üsna hõivatud, siis ei olnud energiat seda projekti ette võtta enne eelmist sügist, kui ma kevadel