Eelmisel reedel keeras Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand allikakaitse seaduse ümber käivas ärapanemissaagas uue lehekülje. Tarandit häiris ennekõike ajakirjandust reguleerida üritava seaduse ühekülgne esitamine meie meedias. Paljud teisedki ajakirjanduselu tundvad inimesed mõistsid eelmiste nädalate kähmluse tausta ja eesmärke, ent olid erinevalt Tarandist vait.
Mind huvitab see juhtum ennekõike meediakriitika aspektist: kuidas, millistelt positsioonidelt on meediat puudutavat seadust esitletud ja mida see kõneleb meie meedia sõltumatuse, tasakaalustatuse, eriarvamustele avatuse kohta.
Ajakirjandusväljaannete juhtivad esindajad raiusid valgete esikaante neljapäeval 18. märtsil propagandareeglite kohaselt ühte tõde, avamata seaduse sisu, kuid andes sellele jõulise hinnangu. Elementaarseid ajakirjandusreegleid rikkudes ei andnud keegi samal päeval sõna vastaspoolele, justiitsministrile või tema esindajatele. Mingit avalikku diskussiooni ei lastud tekkida, lastes seaduse halval mainel kinnistuda.
Meediainimesed teavad hästi propaganda reeglit: kes asja esimesena defineerib, annab tähenduse. Definitsioon peab olema jõuline, lihtne ja meeldejääv. Hiljem on raske olukorrale esimesena antud hinnangut muuta, järgmised definitsioonid peavad pidevalt kummutama esimest. Allikaitseseadus sai enne lahtirääkimist avalikkuses stigma: sõnavabaduse piiramine.
Alles nädal hiljem 25.03, sai EPLs sõna seaduseelnõu üks autoreid Sandra Mikli ja Delfis Rein Lang. Jah, enne ajalehtede protestiaktsiooni oli teema meedias korduvalt kõneks, aga mitte sel otsustaval nädalal.
Kirsiks tordil oli eelmise laupäeva Keskpäevatunni teemat kuuma kartulina käsitlenud arutelusarnane tegevus, kus üritati Kaarel Tarandile peavoolust erineva teemaarenduse eest inkrimineerida äraostetavust IRL jt jõudude poolt!
Vaikus on selle teema puhul tõesti kuldne.
Majandushuvid ja ajakirjandusvabadus
Justiitsministri vastu sõtta läinud, uurivaid ajakirjanikke esindava Tarmo Vahteri professionaalsed huvid ja võitlus ajakirjandusvabaduse eest on igati õilsad. Samas, tõele au andes, on uuriv ajakirjandus Eestis üldse vaid mõne ajakirjaniku pädevus ning võimalikud piirangud ei puuduta päevasündmusi kajastavat ajakirjanike enamikku kuidagi.
Võimalik küll, et tuleva seaduse valguses pelgavad paljud päevasündmusi kajastavad ajakirjanikud igaks juhuks ette võtta tundliku infoga seotud, ent avalikustamist vajavaid teemasid, kuna ei saa seadusest ilma juristi abita aru. Ses mõttes olen ajakirjanike poolel: seadus võib takistada uute uurivate ajakirjanike esilekerkimist. Samas, eksklusiivne uuriv ajakirjandus kiratseb Eestis ilmselt ka tulevikus ennekõike ressursside vähesuse, mitte seadusandlike piirangute tõttu. Meie lehed ei saanud endale isegi rasvastel aegadel paar aastat tagasi lubada seda luksust, et keegi tegeleb mingi teemaga pool aastat süvitsi.
Omanike esindajate retoorika on allikakaitse teemast rääkides keskendunud ajakirjandusvabadusele, ent on teada, et peatoimetajate esmane kohustus on hoida väljaanne „huvitavat” sisu tootes kasumis. Tööstus on arusaadavatel põhjustel kaitsnud ennekõike oma majandushuve, võimalust müüa toimetusse lekitatud pikantset materjali võimalikult väheste sanktsioonidega. Muidugi ei saa seda avalikkusele sellisel viisil kommunikeerida.
Eelnõus nimetatud preventiivse trahvi puhul teeb väljaandeid murelikuks trahvi proportsiooni võimalik seos meediaväljaande käibega. Preventiivse trahvi mõte on selles, et mingi mahlaka, ent kellegi huve riivava teema käsitlemine tooks kaasa sellises suuruses trahvi, et oleks majanduslikult mõttetu järgnevate lugude avaldamine samal teemal: kui trahvide võimalik suurus ületab teema müügist loodetava kasumi.
Avalikkusele aga on edastatud ennekõike sõnumit, et sanktsioonide tõttu võivad tulevikus avalikkusele olulised teemad jääda uurimata. Mõlemad väited peavad paika, aga on raske uskuda, et väljaannete motivatsioon poleks ennekõike siiski majanduslik.
Ajakirjandus söönud, laiem avalikkus pimeduses
Nn. allikakaitse seadusest on meediategijate poolt avalikkusse tõstetud peamiselt vaid üks osa, mis puudutab kitsa tsunfti huve. Laiemat üldsust puudutav osa, võlaõigusseaduse muudatus on varju jäänud. 25.03, samal päeval, kui justiitsministrile pressis sõna anti, toimus kohtumine ajakirjandustööstuse esindajate, parlamendifraktsioonide, ajakirjanike liidu ja jutsiitsministeeriumi esindajate vahel, mille tulemusena oluliselt mahendati seaduse võimalikku piiravat toimet ajakirjandusvabadusele: võeti maha allikamurdmise võimalused teise astme kuritegudelt (mille võimalik karistus on alla kaheksa aasta).
Nüüd oleks meedia juhtivatel esindajatel aeg selle seaduseelnõu sisust edasi rääkida, kuna see puudutab laia avalikkust hoopis rohkem, kui ajakirjanike võimalus edaspidigi sanktsioone kartmata kasutada lekitatud tundlikku infot.
Võlaõigusseaduse muudatus tegeleb allikakaitsega ses mõttes, kuivõrd tavainimene, naiivne allikas võib sattuda meedia hammaste vahele. Esinemisel ajakirjanike liidu kongressil selsamal valgete esikülgede neljapäeval möönis Lang, et polnud tõesti parim mõte panna mitu omavahel kaudselt ent lõdvalt haakuvat ajakirjandusega seotud teemat samasse eelnõusse.
Praegu reguleerib inimeste kaitset ajakirjanduse eest kaks organit: eneseregulatsiooniorgan Pressinõukogu ja sõltumatu Avaliku Sõna nõukogu. Moraalse kahju kompensatsiooni vorm ajakirjanduse hammaste vahele sattunud inimesele on tauniva otsuse äratrükkimine vastavas väljaandes. Avaliku Sõna otsused jäävad kättesaadavaks vaid vastaval koduleheküljel.
Kui võlaõigusseadust muudetakse, nagu eelnõus kirjas, muutub meediajuhtumite käsitlemine kohtus lihtsamaks. Inimesel pole edaspidi kohtule vaja tõestada moraalse kahju rahalist väärtust, nn. pisarate hinda ja vaielda selle hinna teemal kohtus ajakirjandusväljaande vilunud juristidega. Inimesed, kel pole üldjuhul võimalusi palgata sama sõnaosavaid juriste, oma kannatusi praegu kehtiva praktika juures – näidata rahaliselt oma kannatuse hinda – kohtusse suurendama ei lähe. Kui teave võimalustest väljaandelt moraalse kahju eest vähesema närvikuluga kompensatsiooni saada levib, sagenevad tõenäoliselt inimeste pöördumised kohtusse. Ajakirjandusettevõtte jaoks tähendab see lisaväljaminekuid ja ajakirjanike töö läheb raskemaks. Kas siit tasub otsida vaikuse tagamaid?
Kommertsajakirjanduse ohtlik abikäsi
Inimesed ei teadvusta enne ajakirjandusega suhtlemist, et kommertsajakirjanduse üks mehhanisme on ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste sissetulekuks. Mõned on meeleheitest, teised ka edevusest valmis rahamasinale ette söötma ka oma intiimsemaid probleeme ja hiljem enam ei kontrolli olukorda. Oleks aeg ka möönda, et mõnigi kord teeb ajakirjandus „avalikkuse huvist teada” lähtudes inimestele olulist moraalset kahju, kui juba rahuldatud avalikkuse õigus teada muutub lihtsalt ajakirjaniku professionaalseks erahuviks urgitseda.
Kui meedia teenib ennekõike avalikkust ja mitte kasumit, võiks meediajuhid jõulisemalt jutuks võtta mitte ainult ajakirjanike kaitse, vaid ka naiivsete allikate ehk tavainimeste kaitse laienevad võimalused ajakirjandusmaailmas.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/barbi-pilvre-allikakaitseseadusest-meedia-koverpeeglis.d?id=30162139
Mind huvitab see juhtum ennekõike meediakriitika aspektist: kuidas, millistelt positsioonidelt on meediat puudutavat seadust esitletud ja mida see kõneleb meie meedia sõltumatuse, tasakaalustatuse, eriarvamustele avatuse kohta.
Ajakirjandusväljaannete juhtivad esindajad raiusid valgete esikaante neljapäeval 18. märtsil propagandareeglite kohaselt ühte tõde, avamata seaduse sisu, kuid andes sellele jõulise hinnangu. Elementaarseid ajakirjandusreegleid rikkudes ei andnud keegi samal päeval sõna vastaspoolele, justiitsministrile või tema esindajatele. Mingit avalikku diskussiooni ei lastud tekkida, lastes seaduse halval mainel kinnistuda.
Meediainimesed teavad hästi propaganda reeglit: kes asja esimesena defineerib, annab tähenduse. Definitsioon peab olema jõuline, lihtne ja meeldejääv. Hiljem on raske olukorrale esimesena antud hinnangut muuta, järgmised definitsioonid peavad pidevalt kummutama esimest. Allikaitseseadus sai enne lahtirääkimist avalikkuses stigma: sõnavabaduse piiramine.
Alles nädal hiljem 25.03, sai EPLs sõna seaduseelnõu üks autoreid Sandra Mikli ja Delfis Rein Lang. Jah, enne ajalehtede protestiaktsiooni oli teema meedias korduvalt kõneks, aga mitte sel otsustaval nädalal.
Kirsiks tordil oli eelmise laupäeva Keskpäevatunni teemat kuuma kartulina käsitlenud arutelusarnane tegevus, kus üritati Kaarel Tarandile peavoolust erineva teemaarenduse eest inkrimineerida äraostetavust IRL jt jõudude poolt!
Vaikus on selle teema puhul tõesti kuldne.
Majandushuvid ja ajakirjandusvabadus
Justiitsministri vastu sõtta läinud, uurivaid ajakirjanikke esindava Tarmo Vahteri professionaalsed huvid ja võitlus ajakirjandusvabaduse eest on igati õilsad. Samas, tõele au andes, on uuriv ajakirjandus Eestis üldse vaid mõne ajakirjaniku pädevus ning võimalikud piirangud ei puuduta päevasündmusi kajastavat ajakirjanike enamikku kuidagi.
Võimalik küll, et tuleva seaduse valguses pelgavad paljud päevasündmusi kajastavad ajakirjanikud igaks juhuks ette võtta tundliku infoga seotud, ent avalikustamist vajavaid teemasid, kuna ei saa seadusest ilma juristi abita aru. Ses mõttes olen ajakirjanike poolel: seadus võib takistada uute uurivate ajakirjanike esilekerkimist. Samas, eksklusiivne uuriv ajakirjandus kiratseb Eestis ilmselt ka tulevikus ennekõike ressursside vähesuse, mitte seadusandlike piirangute tõttu. Meie lehed ei saanud endale isegi rasvastel aegadel paar aastat tagasi lubada seda luksust, et keegi tegeleb mingi teemaga pool aastat süvitsi.
Omanike esindajate retoorika on allikakaitse teemast rääkides keskendunud ajakirjandusvabadusele, ent on teada, et peatoimetajate esmane kohustus on hoida väljaanne „huvitavat” sisu tootes kasumis. Tööstus on arusaadavatel põhjustel kaitsnud ennekõike oma majandushuve, võimalust müüa toimetusse lekitatud pikantset materjali võimalikult väheste sanktsioonidega. Muidugi ei saa seda avalikkusele sellisel viisil kommunikeerida.
Eelnõus nimetatud preventiivse trahvi puhul teeb väljaandeid murelikuks trahvi proportsiooni võimalik seos meediaväljaande käibega. Preventiivse trahvi mõte on selles, et mingi mahlaka, ent kellegi huve riivava teema käsitlemine tooks kaasa sellises suuruses trahvi, et oleks majanduslikult mõttetu järgnevate lugude avaldamine samal teemal: kui trahvide võimalik suurus ületab teema müügist loodetava kasumi.
Avalikkusele aga on edastatud ennekõike sõnumit, et sanktsioonide tõttu võivad tulevikus avalikkusele olulised teemad jääda uurimata. Mõlemad väited peavad paika, aga on raske uskuda, et väljaannete motivatsioon poleks ennekõike siiski majanduslik.
Ajakirjandus söönud, laiem avalikkus pimeduses
Nn. allikakaitse seadusest on meediategijate poolt avalikkusse tõstetud peamiselt vaid üks osa, mis puudutab kitsa tsunfti huve. Laiemat üldsust puudutav osa, võlaõigusseaduse muudatus on varju jäänud. 25.03, samal päeval, kui justiitsministrile pressis sõna anti, toimus kohtumine ajakirjandustööstuse esindajate, parlamendifraktsioonide, ajakirjanike liidu ja jutsiitsministeeriumi esindajate vahel, mille tulemusena oluliselt mahendati seaduse võimalikku piiravat toimet ajakirjandusvabadusele: võeti maha allikamurdmise võimalused teise astme kuritegudelt (mille võimalik karistus on alla kaheksa aasta).
Nüüd oleks meedia juhtivatel esindajatel aeg selle seaduseelnõu sisust edasi rääkida, kuna see puudutab laia avalikkust hoopis rohkem, kui ajakirjanike võimalus edaspidigi sanktsioone kartmata kasutada lekitatud tundlikku infot.
Võlaõigusseaduse muudatus tegeleb allikakaitsega ses mõttes, kuivõrd tavainimene, naiivne allikas võib sattuda meedia hammaste vahele. Esinemisel ajakirjanike liidu kongressil selsamal valgete esikülgede neljapäeval möönis Lang, et polnud tõesti parim mõte panna mitu omavahel kaudselt ent lõdvalt haakuvat ajakirjandusega seotud teemat samasse eelnõusse.
Praegu reguleerib inimeste kaitset ajakirjanduse eest kaks organit: eneseregulatsiooniorgan Pressinõukogu ja sõltumatu Avaliku Sõna nõukogu. Moraalse kahju kompensatsiooni vorm ajakirjanduse hammaste vahele sattunud inimesele on tauniva otsuse äratrükkimine vastavas väljaandes. Avaliku Sõna otsused jäävad kättesaadavaks vaid vastaval koduleheküljel.
Kui võlaõigusseadust muudetakse, nagu eelnõus kirjas, muutub meediajuhtumite käsitlemine kohtus lihtsamaks. Inimesel pole edaspidi kohtule vaja tõestada moraalse kahju rahalist väärtust, nn. pisarate hinda ja vaielda selle hinna teemal kohtus ajakirjandusväljaande vilunud juristidega. Inimesed, kel pole üldjuhul võimalusi palgata sama sõnaosavaid juriste, oma kannatusi praegu kehtiva praktika juures – näidata rahaliselt oma kannatuse hinda – kohtusse suurendama ei lähe. Kui teave võimalustest väljaandelt moraalse kahju eest vähesema närvikuluga kompensatsiooni saada levib, sagenevad tõenäoliselt inimeste pöördumised kohtusse. Ajakirjandusettevõtte jaoks tähendab see lisaväljaminekuid ja ajakirjanike töö läheb raskemaks. Kas siit tasub otsida vaikuse tagamaid?
Kommertsajakirjanduse ohtlik abikäsi
Inimesed ei teadvusta enne ajakirjandusega suhtlemist, et kommertsajakirjanduse üks mehhanisme on ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste sissetulekuks. Mõned on meeleheitest, teised ka edevusest valmis rahamasinale ette söötma ka oma intiimsemaid probleeme ja hiljem enam ei kontrolli olukorda. Oleks aeg ka möönda, et mõnigi kord teeb ajakirjandus „avalikkuse huvist teada” lähtudes inimestele olulist moraalset kahju, kui juba rahuldatud avalikkuse õigus teada muutub lihtsalt ajakirjaniku professionaalseks erahuviks urgitseda.
Kui meedia teenib ennekõike avalikkust ja mitte kasumit, võiks meediajuhid jõulisemalt jutuks võtta mitte ainult ajakirjanike kaitse, vaid ka naiivsete allikate ehk tavainimeste kaitse laienevad võimalused ajakirjandusmaailmas.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/barbi-pilvre-allikakaitseseadusest-meedia-koverpeeglis.d?id=30162139
"Nn. allikakaitse seadusest on meediategijate poolt avalikkusse tõstetud peamiselt vaid üks osa, mis puudutab kitsa tsunfti huve. Laiemat üldsust puudutav osa, võlaõigusseaduse muudatus on varju jäänud." - Loe ise üle, see väide on vastuoluline. Mis on klikk ja mis on üldsus? Kui "üldsust puudutav osa" eelnõust on võlaõigusseaduse muudatus ja allikakaitse murdmist käsitlevad punktid ei puuduta "üldsust", vaid on meediatööstuse kliki erahuvi, siis sellega sa taandad "üldsuse huvi" sisuliselt ainult isiklikele õigustele (privaatsusele), jättes kõrvale uuriva ajakirjandusega seotud laiema avaliku huvi. Panid sa seda ise tähele? Allikakaitse ei käi ju sellise sisu kohta, kus toimub "ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste inimeste sissetulekuks" vaid puudutab seda ajakirjandust, mis uurib võimukasutust.
ReplyDeleteAga selles ma olen täiesti nõus sinuga, et kogu see debatt on väga põnev analüüsi aine. Ajakirjandusseaduse diskursus ei ole iseenesest uus asi (meenub nt "Palmaru ajakirjandusseadus" ja kära isikuandmete kaitse seaduse ümber), aga alles praegu toimuv laseb mängu paista kogu tema värvikirevuses.
PS Aga Barbi, kas sina laseks Raivo Palmarul või Rein Langil rahumeeli oma sõnavabadust reguleerida? Ma väidan, et meie poliitikud ei ole seda usaldust välja teeninud. Selles suhtes ma toetan ajakirjandusjuhtide protesti, ehkki see ei kukkunud just kõige paremini välja.
Ootamatu pilk peeglisse mõjus ajakirjanduse enda jaoks ehmatavalt ja see on, igatahes, hea.