Ajakirjandus, meedia, väärtused
Ajakirjandusest ja väärtustest rääkides tuleb silmas pidada, et lisaks klassikalistele ajakirjanduse funktsioonide kandmisele (ühiskonna informeerimine, valvekoera roll jne.) on meedia täna tööstusharu, mis tegutseb vabaturu tingimustes ja peab tootma omanikule kasumit. Ajakirjandusväljaannete tiraaž ja maine peavad olema sellised, mis meelitab reklaamiandjat, kuna sellest tuleb ajakirjanduse raha, vastasel korral ei ole võimalik väljaandel jätkata (või siis peab hakkama teenima kõrvaltegevustega nagu raamatute kirjastamine või netikaubandus).
Kahtlemata seab see piirangud ajakirjanduse sisule, mis peaks olema huvitav kõige laiemale auditooriumile, et suure lugejate arvuga meelitada reklaamiandjat. Eesti tingimustes võiks öelda, et kõik väljaandjad rihivad salamisi Võsa Petsi auditooriumit, mis hõlmab suurimat osa elanikkonnast. Ajakirjanduslike väärtuste kõrval on meediaorganisatsioonide juhtkonna jaoks vältimatu silmas pidada kõige madalamale ühisnimetajale orienteeruvaid kommertsväärtusi, klikiväärtusi (Tiit Hennoste termin), kuna meediaorganisatsioon peab teenima raha, et üldse olemas olla. Toimetuste ja tootmisosakondade (mänedžment, reklaam, marketing jne) olemuslik konflikt on väärtuspõhine, seda teavad kõik, kes on toimetustes töötanud.
Kelle väärtusi kannab ajakirjandus?
Konverents püstitas küsimuse, kas ajakirjandus ainult vahendab või ka loob väärtusi. Küsiksin provokatsiooni mõttes hoopis, kelle väärtusi kannab ajakirjandus. Lisaks kommertspiirangutele tuleks rääkida välistest huvidest, mis võivad mõjutada ajakirjandust. Väidan, et ajakirjanduslikud väljaanded ja saated ei kanna täna mitte ainult ajakirjanike (toimetuste) väärtusi, vaid ka erinevate asutuste väärtusi, kes PR tegevuse kaudu sisu kaudselt mõjutavad (“sõnumit juhivad”)või lausa toodavad ja ajakirjandusele ette söödavad.. Mõned ajakirjandusvaldkonnad, nagu kultuuriajakirjandus või ka tehnoloogiaajakirjandus on oma olemuselt tegelikult PR, aga need alad on piisavalt kõrvalised, et sellest suuremat probleemi tekiks.
Kõrvalepõikena: seminar püüdis eristada pärisajakirjandust ja meediat ning keskenduda professionaalsele ajakirjandusele. Väidan veendunult, et praktikas ei ole täna võimalik eristada professionaalse ajakirjanduse tegevust “muust meediast”. Tänapäeval teevad ainult toimetused ise vahet, kus lõpeb ajakirjandus ja algab “muu meedia”. Lugeja või auditoorium ei erista, kas mingi loo või saate taga on toimetus või on see kellegi teise PR-materjal, või hoopis kontsernisisene PR materjal – kõik jõuab meediatarbijani ühtse voona. Igasugused lisalehed lehtede vahel ja ostetud pinnad lehes on lugeja jaoks eristamatud ajakirjandusest. Tarbijaajakirjanduses (kodu, naisteajakirjad) on PR materjali ja ajakirjanduse vahekord üldse kahtlane. Mõni aeg tagasi oli ajakirjandusringkondades teemaks “uudise hind”, mida pakkus üks ajakirjade kirjastus oma hinnakirjas reklaamiandjale. Selgus, et “uudise” all mõeldigi PR teadet.
Seega, ajakirjanduslikud väljaanded ja saated ei kanna mitte ainult ajakirjanike (toimetuste) väärtusi, vaid ka erinevate asutuste väärtusi, kes sisu kaudselt mõjutavad või lausa toodavad. Ajakirjanduse sisu mõjutavad erinevad majanduslikud ja poliitilised huvid ja toimetused on pideva surve all, kuidas jääda sõltumatuks ja tahtmatult või naiivsusest mitte ajada kellegi teise asja.
Ajakirjanduse ja PR osakondade suhe on meediamaailmas üks keskseid teemasid: mis on hea ajakirjandus tegelikult, kuivõrd õnnestub ajakirjandusel jääda sõltumatuks väga mitmetasandilise ja professionaalse PR töö haardes. Kui kultuuriajakirjandus on marginaalne ja PR ja toimetuste koostöö ilmneb vaid ajakohastes intervjuudes ja kultuurisündmuste kajastuses, siis PR mõjutab ka seda ajakirjanduse osa, mis peaks olema oluliste institutsioonide valvekoer: majandus- ja poliitikaajakirjandust. Hiljuti lekkis Eesti Ekspressi välja PR skeem, kuidas suunati majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi probleeme puudutavat sõnumit Postimehes ja võib olla kindel, et see polnud mingi erandlik juhtum, erandlik on vast tervete ametkonnasiseste kirjavahetuste sattumine toimetusse.
“Rahva väärtused”
Lisaks on toimetuste häälele ja erinevate asutuste häältele üha suuremaks muutunud ka lugeja kaasarääkimise võimalused meedias. Kui kunagi kandsid “rahva häält” vaid lugejakirjad, siis nüüd, sotsiaalmeedia tulekuga ja integreerimisega meedia väljaannetesse on lisandunud veel üks mõõde: lugeja ise saab sisu toota, saata oma arvamusi, videomaterjali, pilte sündmustest (vt. Delfi rubriik Rahva Hääl).
Meediaruumis elavad koos professionaalsete ajakirjanike sõnumitega ja väärtustega kõrvuti “rahva väärtused”.Küllap on see demokraatlik.
Anonüümsed kommentaarid on üks valdkond, kus professionaalne ajakirjandus kohtub lugejaga ja elab küberruumis edasi oma elu. Sõnumid moonduvad, ajakirjanikul on väga raske või tegelikult lootusetu vastutada selle eest, mis saab algsest sõnumist lugejate-kommentaatorite interpretatsioonis. Ma ei tea ajakirjanikke, kellel oleks aega ja huvi debateerida kommentaatoritega oma lugude üle, kuna diskussiooni tase pole väga inspireeriv.
Ajakirjanduslikes valikutes ilmneb ajakirjanduse vastutus
Kokkuvõttes: vaba demokraatliku ajakirjanduse kõige olulisem tingimus näib Eestis olevat täidetud: ajakirjanike tegevust ei piira väline tsensuur ega reguleeri eraldi meediaseadus, nagu mõnes teises riigis. Ajakirjanike tegevus on reguleeritud eetikakoodeksiga. On muidugi küsitav, kas omanike esindajate organisatsiooni EALLi juures asuv organ Pressinõukogu suudab erapooletult käsitleda ajakirjanduses ette tulevaid huvide konflikte ja riivamisi. Lisaks on küll olemas sõltumatu MTÜ Avaliku Sõna Nõukogu, kuid sellel on probleeme väljundiga.
Kas püüdsin eelneva jutuga väita, et ajakirjandusel pole üldse enam vastutust, kuna ta peab ellujäämiseks järgima kommertsmaailma reegleid ning on PR inimeste ja rahva häälte toru? Kindlasti mitte. Professionaalse ajakirjanduse vastutus ilmneb kõige enam uudistetootmises, teemade, allikate valikus, mida on nimetatud ka uudiste valikuks, otsekui kukuksid need kuskilt taevast. Väidan, et Eesti meediamaastikul on professionaalsed uudised BNS ja ERR näol olemas ja seega võib olla rahulik, meil on olemas vaba, professionaalse ajakirjanduse põhiline toimiv institutsioon – uudisajakirjandus. Ajakirjanduse kui valvekoera teine olulisem insitutsioon, resursse nõudev uuriv ajakirjandus on kahjuks üsna haruldane nähtus, olles esindatud vaid kümnekonna Eesti Ekspressi, Äripäeva jt väljaande ajakirjaniku näol. Aga Eesti mastaape arvestades on meil isegi hästi läinud.
Barbi Pilvre
TLÜ RASI õppejõud
Tekst põhineb 19.11. toimunud väärtustekonverentsi paneeli sõnavõtul ja ilmus Postimehe lisalehes !Ajakirjanduse vabadus ja vastutus" 15.12.2010
Ajakirjandusest ja väärtustest rääkides tuleb silmas pidada, et lisaks klassikalistele ajakirjanduse funktsioonide kandmisele (ühiskonna informeerimine, valvekoera roll jne.) on meedia täna tööstusharu, mis tegutseb vabaturu tingimustes ja peab tootma omanikule kasumit. Ajakirjandusväljaannete tiraaž ja maine peavad olema sellised, mis meelitab reklaamiandjat, kuna sellest tuleb ajakirjanduse raha, vastasel korral ei ole võimalik väljaandel jätkata (või siis peab hakkama teenima kõrvaltegevustega nagu raamatute kirjastamine või netikaubandus).
Kahtlemata seab see piirangud ajakirjanduse sisule, mis peaks olema huvitav kõige laiemale auditooriumile, et suure lugejate arvuga meelitada reklaamiandjat. Eesti tingimustes võiks öelda, et kõik väljaandjad rihivad salamisi Võsa Petsi auditooriumit, mis hõlmab suurimat osa elanikkonnast. Ajakirjanduslike väärtuste kõrval on meediaorganisatsioonide juhtkonna jaoks vältimatu silmas pidada kõige madalamale ühisnimetajale orienteeruvaid kommertsväärtusi, klikiväärtusi (Tiit Hennoste termin), kuna meediaorganisatsioon peab teenima raha, et üldse olemas olla. Toimetuste ja tootmisosakondade (mänedžment, reklaam, marketing jne) olemuslik konflikt on väärtuspõhine, seda teavad kõik, kes on toimetustes töötanud.
Kelle väärtusi kannab ajakirjandus?
Konverents püstitas küsimuse, kas ajakirjandus ainult vahendab või ka loob väärtusi. Küsiksin provokatsiooni mõttes hoopis, kelle väärtusi kannab ajakirjandus. Lisaks kommertspiirangutele tuleks rääkida välistest huvidest, mis võivad mõjutada ajakirjandust. Väidan, et ajakirjanduslikud väljaanded ja saated ei kanna täna mitte ainult ajakirjanike (toimetuste) väärtusi, vaid ka erinevate asutuste väärtusi, kes PR tegevuse kaudu sisu kaudselt mõjutavad (“sõnumit juhivad”)või lausa toodavad ja ajakirjandusele ette söödavad.. Mõned ajakirjandusvaldkonnad, nagu kultuuriajakirjandus või ka tehnoloogiaajakirjandus on oma olemuselt tegelikult PR, aga need alad on piisavalt kõrvalised, et sellest suuremat probleemi tekiks.
Kõrvalepõikena: seminar püüdis eristada pärisajakirjandust ja meediat ning keskenduda professionaalsele ajakirjandusele. Väidan veendunult, et praktikas ei ole täna võimalik eristada professionaalse ajakirjanduse tegevust “muust meediast”. Tänapäeval teevad ainult toimetused ise vahet, kus lõpeb ajakirjandus ja algab “muu meedia”. Lugeja või auditoorium ei erista, kas mingi loo või saate taga on toimetus või on see kellegi teise PR-materjal, või hoopis kontsernisisene PR materjal – kõik jõuab meediatarbijani ühtse voona. Igasugused lisalehed lehtede vahel ja ostetud pinnad lehes on lugeja jaoks eristamatud ajakirjandusest. Tarbijaajakirjanduses (kodu, naisteajakirjad) on PR materjali ja ajakirjanduse vahekord üldse kahtlane. Mõni aeg tagasi oli ajakirjandusringkondades teemaks “uudise hind”, mida pakkus üks ajakirjade kirjastus oma hinnakirjas reklaamiandjale. Selgus, et “uudise” all mõeldigi PR teadet.
Seega, ajakirjanduslikud väljaanded ja saated ei kanna mitte ainult ajakirjanike (toimetuste) väärtusi, vaid ka erinevate asutuste väärtusi, kes sisu kaudselt mõjutavad või lausa toodavad. Ajakirjanduse sisu mõjutavad erinevad majanduslikud ja poliitilised huvid ja toimetused on pideva surve all, kuidas jääda sõltumatuks ja tahtmatult või naiivsusest mitte ajada kellegi teise asja.
Ajakirjanduse ja PR osakondade suhe on meediamaailmas üks keskseid teemasid: mis on hea ajakirjandus tegelikult, kuivõrd õnnestub ajakirjandusel jääda sõltumatuks väga mitmetasandilise ja professionaalse PR töö haardes. Kui kultuuriajakirjandus on marginaalne ja PR ja toimetuste koostöö ilmneb vaid ajakohastes intervjuudes ja kultuurisündmuste kajastuses, siis PR mõjutab ka seda ajakirjanduse osa, mis peaks olema oluliste institutsioonide valvekoer: majandus- ja poliitikaajakirjandust. Hiljuti lekkis Eesti Ekspressi välja PR skeem, kuidas suunati majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi probleeme puudutavat sõnumit Postimehes ja võib olla kindel, et see polnud mingi erandlik juhtum, erandlik on vast tervete ametkonnasiseste kirjavahetuste sattumine toimetusse.
“Rahva väärtused”
Lisaks on toimetuste häälele ja erinevate asutuste häältele üha suuremaks muutunud ka lugeja kaasarääkimise võimalused meedias. Kui kunagi kandsid “rahva häält” vaid lugejakirjad, siis nüüd, sotsiaalmeedia tulekuga ja integreerimisega meedia väljaannetesse on lisandunud veel üks mõõde: lugeja ise saab sisu toota, saata oma arvamusi, videomaterjali, pilte sündmustest (vt. Delfi rubriik Rahva Hääl).
Meediaruumis elavad koos professionaalsete ajakirjanike sõnumitega ja väärtustega kõrvuti “rahva väärtused”.Küllap on see demokraatlik.
Anonüümsed kommentaarid on üks valdkond, kus professionaalne ajakirjandus kohtub lugejaga ja elab küberruumis edasi oma elu. Sõnumid moonduvad, ajakirjanikul on väga raske või tegelikult lootusetu vastutada selle eest, mis saab algsest sõnumist lugejate-kommentaatorite interpretatsioonis. Ma ei tea ajakirjanikke, kellel oleks aega ja huvi debateerida kommentaatoritega oma lugude üle, kuna diskussiooni tase pole väga inspireeriv.
Ajakirjanduslikes valikutes ilmneb ajakirjanduse vastutus
Kokkuvõttes: vaba demokraatliku ajakirjanduse kõige olulisem tingimus näib Eestis olevat täidetud: ajakirjanike tegevust ei piira väline tsensuur ega reguleeri eraldi meediaseadus, nagu mõnes teises riigis. Ajakirjanike tegevus on reguleeritud eetikakoodeksiga. On muidugi küsitav, kas omanike esindajate organisatsiooni EALLi juures asuv organ Pressinõukogu suudab erapooletult käsitleda ajakirjanduses ette tulevaid huvide konflikte ja riivamisi. Lisaks on küll olemas sõltumatu MTÜ Avaliku Sõna Nõukogu, kuid sellel on probleeme väljundiga.
Kas püüdsin eelneva jutuga väita, et ajakirjandusel pole üldse enam vastutust, kuna ta peab ellujäämiseks järgima kommertsmaailma reegleid ning on PR inimeste ja rahva häälte toru? Kindlasti mitte. Professionaalse ajakirjanduse vastutus ilmneb kõige enam uudistetootmises, teemade, allikate valikus, mida on nimetatud ka uudiste valikuks, otsekui kukuksid need kuskilt taevast. Väidan, et Eesti meediamaastikul on professionaalsed uudised BNS ja ERR näol olemas ja seega võib olla rahulik, meil on olemas vaba, professionaalse ajakirjanduse põhiline toimiv institutsioon – uudisajakirjandus. Ajakirjanduse kui valvekoera teine olulisem insitutsioon, resursse nõudev uuriv ajakirjandus on kahjuks üsna haruldane nähtus, olles esindatud vaid kümnekonna Eesti Ekspressi, Äripäeva jt väljaande ajakirjaniku näol. Aga Eesti mastaape arvestades on meil isegi hästi läinud.
Barbi Pilvre
TLÜ RASI õppejõud
Tekst põhineb 19.11. toimunud väärtustekonverentsi paneeli sõnavõtul ja ilmus Postimehe lisalehes !Ajakirjanduse vabadus ja vastutus" 15.12.2010
Comments
Post a Comment