Skip to main content

Arno Oja: Barbi Pilvre „Minu võitlused“, EE Areen 31.03.2011

Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.

Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY