Skip to main content

Kodanike ühiskond kui Pirita vastupanuliikumine

SDE suurim saavutus Pirita linnaosas alates 2009 on kahtlemata linnaosa valitsemisstiili muutmine: aktiivsete kodanike ehk asumiseltside esindajate kaasamine linnaosa halduskogude komisjonidesse. Kui Pirita linnaosas pärast 2009 valimisi toimunud läbirääkimistel pidasid SDE esindajad loomulikuks, et komisjonides on ka asumiseltsi esindajad, nimetas Keskerakonda kuuluv juhtpoliitik asumiseltse üldnimetusega „kisa“, mis takistab võimu teostamist. Avalik huvi, mida kodanikuliikumised esindavad, oli Pirital veel mõni aasta tagasi täiest võõras mõiste. Kodanikuliikumised vaidlustavad autoritaarset valitsemiskultuuri ja kahtlemata on see ebamugav. Kabinetivaikuses on lihtsam linna asju ajada, rõhudes oma kogemusele ja valitsemispädevusele. Asumiseltsid on viimastel aastatel Tallinna mõnes linnaosas kasvanud jõuks, millega peavad arvestama nii linnavõim kui – lähenevate valimiste kontekstis --ka opositsioonis olevad poliitilised parteid. Pirita, Nõmme, kesklinna erinevate asumite ja Põhja-Tallinna asumiseltsid koondavad endas aktiivsemaid kodanikke, kes on sageli linnaeluga seotud erialade eksperdid või muidu tundliku ühiskondliku närviga tegelased. Nad on valmis oma teadmisi linnakorraldusest, liiklusest, arhitektuurist või ka valitsemiskultuurist jagama selleks, et paremaks muuta oma kodukoha elu. Nad on kohalikul tasandil sageli poliitilise opositsiooni või vastupanuliikumise rollis, hoiavad silma peal linnaelu korraldusel, mida ametnikud sooviksid teostada vaikselt ja eksponeerida vaid päikesepoolelt. Kodanikuliikumiste piiranguks on muidugi see, et enamikule on see tegevus vabast ajast toimuv tasuta tegevus. Isegi kui asumiseltsid saavad projektipõhist toetust (enamasti välisrahastusest), piirab aktiivsete kodanike kaasalöömist asumi elukorraldamises aeg. Aktiivsed kodanikud on sageli ka oma tööelus hõivatud spetsialistid, paraku. See takistab ka kaasalöömist linna poolt pakutud võimalustes oma hääl nö ametliku agenda raames kuuldavaks teha. Täna Tallinna linnas „kaasatud olemine“ sisaldab ka riske. Palgalised munitsipaalametnikud võivad kodanikuliikumisi küüniliselt kuritarvitada, lastes neil ära teha töö, mida peaksid tegema ise või võttes kaasamise sildi ilma rahata kasutusse nende inimeste ekspertiisi. Hiljem, valimiseelses poliitvõitluses aga saab kodanike algatusest sündinud edulugusid näidata kui oma töö vilja. Tallinna linn korraldas sel kevadel hoogtöö korras mitmeid kaasamisüritusi, et kodanikuliikumised oma mütsi alla saada ning kodanikuliikumiste protsess suunata võimuoleva Keskerakonna poliitilisse jõesängi. Kampaania korras koguti ka Pirital kodanike ideid ja probleeme, et demonstreerida mõned kuud enne valimisi oma elavat huvi elanike probleemide vastu. Nagu oli ette arvata, see ei õnnestunud, poliitilise manipuleerimise protsess oli läbinähtav ning üritus kukkus tegelikult vähese osaluse tõttu läbi. Võimu poolt ärakasutamist takistab see, et Tallinna asumiseltsid on oma olemuselt opositsioonilised, kriitilisel positsioonil mistahes võimu suhtes. Sellisena on nad linnaelu demokraatliku korralduse osas ülimalt tervitatav nähtus. Samas, koostöövõimetus ja kompromissitus võib olla asumiseltside suurim nõrkus. Ei saa ju öelda, et kõik, mis Tallinnas tehakse, on oma olemuselt alati halb. Edukas lahendus nõuab enamasti kompromisse ja kõikide huvide arvestamist. Kodanikuliikumised, erinevalt võimulolijatega, ei pea arvestama näiteks arendajate ja ettevõtjate huvidega. Siin ongi suurim konflikti allikas. Keskerakonna suunalt on asumiseltside suhtes kõlanud süüdistusi, et need tegutsevad üksikute häälekate kodanike huvides, kes on endale võtnud voli rääkida kogu asumi nimel. Tehnilises mõttes on valimiste kaudu võimule saanud poliitilise partei esindajal muidugi ette näidata mandaat, saadud häälte arv linna- kodanikelt, ja häältega saadud volitused linlastelt oma asja ajada. Kodanikuliikumiste esindajal seda ette näidata ei ole. Samas teame, et valimistehnoloogiate tõttu on Tallinna linnaosade halduskogudes ja volikogus isikuid, kes sisuliselt linna asjades kaasa rääkida ei suuda, ent on võimukogudes tänu parteilisele kuulekusele. See võimaldab linna juhtida jõuliselt ülevalt alla, läbi viia erinevate rahastajate huve kinnisvaraarenduses ja ignoreerida, kui vaja, linlaste (maksumaksjate) tahet. Argumendiks sellise juhtimise juures on see, et enamikul inimestel on üsna ükskõik, mis toimub, enne kui arendustegevus, magistraali rajamine või mõni muu linnaelu ilming ei toimu tema koduõuel. Kuni prügi veetud, tänavad puhtad ja liiklus kuidagi korraldatud, pole suurel osal inimestest vahet, kuidas otsustusprotsess toimub. Ollakse harjunud ennast tajuma linnavõimu alamana, mitte aga maksumaksjana ja linlasele, kellele linnaametnikud on palgatud teenust osutama. Kodanikuliikumised asumites on koostööpartner, kellega valitsejatel on kasulik arvestada, sest nad koondavad endas ärksamaid inimesi, kes on sageli mingi kitsama asumi arengu aspektis eksperdid. Asumiseltsid on demokraatia ilming linnaelus ja mis puutub Tallinna, siis mistahes pealinnas võimuolev poliitiline jõud peaks asumiseltside inimesi kohtlema kui kompetentsi omavaid partnereid. Kaasamise mõte on ju selles, et need, keda otsused puudutavad, oleksid otsusetegemise protsessis kaasas algusest peale. See ei ole võimulolijaile kindlasti mugav, aga kokkuvõttes tagab kvaliteetsema linnajuhtimise. Seisan kindlasti selle eest, et Tallinna juhtimises oleks enam kuuldav kohaliku inimese hääl ning valimisstiil muutuks avatuks ja kaasavaks igalt tasandil.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY