Kodanike ühiskond kui Pirita vastupanuliikumine

SDE suurim saavutus Pirita linnaosas alates 2009 on kahtlemata linnaosa valitsemisstiili muutmine: aktiivsete kodanike ehk asumiseltside esindajate kaasamine linnaosa halduskogude komisjonidesse. Kui Pirita linnaosas pärast 2009 valimisi toimunud läbirääkimistel pidasid SDE esindajad loomulikuks, et komisjonides on ka asumiseltsi esindajad, nimetas Keskerakonda kuuluv juhtpoliitik asumiseltse üldnimetusega „kisa“, mis takistab võimu teostamist. Avalik huvi, mida kodanikuliikumised esindavad, oli Pirital veel mõni aasta tagasi täiest võõras mõiste. Kodanikuliikumised vaidlustavad autoritaarset valitsemiskultuuri ja kahtlemata on see ebamugav. Kabinetivaikuses on lihtsam linna asju ajada, rõhudes oma kogemusele ja valitsemispädevusele. Asumiseltsid on viimastel aastatel Tallinna mõnes linnaosas kasvanud jõuks, millega peavad arvestama nii linnavõim kui – lähenevate valimiste kontekstis --ka opositsioonis olevad poliitilised parteid. Pirita, Nõmme, kesklinna erinevate asumite ja Põhja-Tallinna asumiseltsid koondavad endas aktiivsemaid kodanikke, kes on sageli linnaeluga seotud erialade eksperdid või muidu tundliku ühiskondliku närviga tegelased. Nad on valmis oma teadmisi linnakorraldusest, liiklusest, arhitektuurist või ka valitsemiskultuurist jagama selleks, et paremaks muuta oma kodukoha elu. Nad on kohalikul tasandil sageli poliitilise opositsiooni või vastupanuliikumise rollis, hoiavad silma peal linnaelu korraldusel, mida ametnikud sooviksid teostada vaikselt ja eksponeerida vaid päikesepoolelt. Kodanikuliikumiste piiranguks on muidugi see, et enamikule on see tegevus vabast ajast toimuv tasuta tegevus. Isegi kui asumiseltsid saavad projektipõhist toetust (enamasti välisrahastusest), piirab aktiivsete kodanike kaasalöömist asumi elukorraldamises aeg. Aktiivsed kodanikud on sageli ka oma tööelus hõivatud spetsialistid, paraku. See takistab ka kaasalöömist linna poolt pakutud võimalustes oma hääl nö ametliku agenda raames kuuldavaks teha. Täna Tallinna linnas „kaasatud olemine“ sisaldab ka riske. Palgalised munitsipaalametnikud võivad kodanikuliikumisi küüniliselt kuritarvitada, lastes neil ära teha töö, mida peaksid tegema ise või võttes kaasamise sildi ilma rahata kasutusse nende inimeste ekspertiisi. Hiljem, valimiseelses poliitvõitluses aga saab kodanike algatusest sündinud edulugusid näidata kui oma töö vilja. Tallinna linn korraldas sel kevadel hoogtöö korras mitmeid kaasamisüritusi, et kodanikuliikumised oma mütsi alla saada ning kodanikuliikumiste protsess suunata võimuoleva Keskerakonna poliitilisse jõesängi. Kampaania korras koguti ka Pirital kodanike ideid ja probleeme, et demonstreerida mõned kuud enne valimisi oma elavat huvi elanike probleemide vastu. Nagu oli ette arvata, see ei õnnestunud, poliitilise manipuleerimise protsess oli läbinähtav ning üritus kukkus tegelikult vähese osaluse tõttu läbi. Võimu poolt ärakasutamist takistab see, et Tallinna asumiseltsid on oma olemuselt opositsioonilised, kriitilisel positsioonil mistahes võimu suhtes. Sellisena on nad linnaelu demokraatliku korralduse osas ülimalt tervitatav nähtus. Samas, koostöövõimetus ja kompromissitus võib olla asumiseltside suurim nõrkus. Ei saa ju öelda, et kõik, mis Tallinnas tehakse, on oma olemuselt alati halb. Edukas lahendus nõuab enamasti kompromisse ja kõikide huvide arvestamist. Kodanikuliikumised, erinevalt võimulolijatega, ei pea arvestama näiteks arendajate ja ettevõtjate huvidega. Siin ongi suurim konflikti allikas. Keskerakonna suunalt on asumiseltside suhtes kõlanud süüdistusi, et need tegutsevad üksikute häälekate kodanike huvides, kes on endale võtnud voli rääkida kogu asumi nimel. Tehnilises mõttes on valimiste kaudu võimule saanud poliitilise partei esindajal muidugi ette näidata mandaat, saadud häälte arv linna- kodanikelt, ja häältega saadud volitused linlastelt oma asja ajada. Kodanikuliikumiste esindajal seda ette näidata ei ole. Samas teame, et valimistehnoloogiate tõttu on Tallinna linnaosade halduskogudes ja volikogus isikuid, kes sisuliselt linna asjades kaasa rääkida ei suuda, ent on võimukogudes tänu parteilisele kuulekusele. See võimaldab linna juhtida jõuliselt ülevalt alla, läbi viia erinevate rahastajate huve kinnisvaraarenduses ja ignoreerida, kui vaja, linlaste (maksumaksjate) tahet. Argumendiks sellise juhtimise juures on see, et enamikul inimestel on üsna ükskõik, mis toimub, enne kui arendustegevus, magistraali rajamine või mõni muu linnaelu ilming ei toimu tema koduõuel. Kuni prügi veetud, tänavad puhtad ja liiklus kuidagi korraldatud, pole suurel osal inimestest vahet, kuidas otsustusprotsess toimub. Ollakse harjunud ennast tajuma linnavõimu alamana, mitte aga maksumaksjana ja linlasele, kellele linnaametnikud on palgatud teenust osutama. Kodanikuliikumised asumites on koostööpartner, kellega valitsejatel on kasulik arvestada, sest nad koondavad endas ärksamaid inimesi, kes on sageli mingi kitsama asumi arengu aspektis eksperdid. Asumiseltsid on demokraatia ilming linnaelus ja mis puutub Tallinna, siis mistahes pealinnas võimuolev poliitiline jõud peaks asumiseltside inimesi kohtlema kui kompetentsi omavaid partnereid. Kaasamise mõte on ju selles, et need, keda otsused puudutavad, oleksid otsusetegemise protsessis kaasas algusest peale. See ei ole võimulolijaile kindlasti mugav, aga kokkuvõttes tagab kvaliteetsema linnajuhtimise. Seisan kindlasti selle eest, et Tallinna juhtimises oleks enam kuuldav kohaliku inimese hääl ning valimisstiil muutuks avatuks ja kaasavaks igalt tasandil.