Sirbi-skandaal tuletas meelde, et 2008 kandideerisin Sirbi peatoimetajaks. Kandideersin tõsiselt, sest EEs paistis mu töö lõppevat ja mõtlesin, mis edasi. Tookord valiti jätkama Kaarel Tarand, sest tegelikult ei olnud SA Kultuurileht üldse kavas peatoimetajat vahetada, nagu Toomas Väljataga pärast konkurssi tunnistas. Olin lihtsalt mängu ilu pärast kaasatud. Mulle oli igatahes huvitav kogemus. Selline oli minu visioon Sirbi muutmise vajadusest 2008, päris asjalik tundub ka praegu.
Rahastamine: Ajaleht Sirp on läänelikul meediamaastikul erandlik ja ainulaadne nähtus: kultuuri- ja ühiskondlik-poliitilise sisuga, laia sihtgrupiga nädalaleht. Sirp on kaotanud küll oma kunagise juhtiva positsiooni avaliku diskussiooni keskmes (ning kümneid kordi lugejaid), kuid on endiselt kõige tõsiseltvõetavam „arvamusplats” Eesti meediamaastikul.
On selge, et vabaturg ja tänane meediatööstus sellise väljaande olemasolu ei toeta (nagu ei toeta turg analoogsete väljaannete turuleilmumist). Seega: soovides Eestis säilitada areeni ühiskonna, poliitika- ja kultuuriteemade süvaanalüüsiks ja diskussiooniks, on riigipoolne toetus vältimatu. Samas on vajalik sõltumatus poliitilistest hoobadest.
Siiski oleks võimalik väljaande jõulisem avamine kultuurireklaamile.
Koosseis: Sirbi toimetus koosneb kogenud ekspertidest, kes suudavad oma ala vahendada ka laiemale lugejale kui sisering. Võimaluse korral tasuks kaaluda arhitektuurieksperdi kaasamist, kuna arhitektuur, kujundades otseselt meie kõigi avalikku ruumi, peaks olema ajakirjanduse pideva tähelepaneliku pilgu all.
Sisu: Sirbi iseloom on kahetine, mõnes mõttes kahestunud. Arvamus- ja ühiskonnakülgedel on Sirp selgelt laiemale lugejaringile suunatud. Sirbis lugude avaldamine on prestiižne, lehes esinevad väärikad autorid. Kuigi lugejate hulk ei ole suur, loevad Sirpi paljud arvamusliidrid ja otsustajad, kelle jaoks EE Areen, EPL nädalalõpulisa ja Postimehe arvamuslisa ei paku piisavalt infot, analüüsi sügavust või mahtu.
Samas on Sirp kultuuriringkondade siseleht, mis puudutab „kaunite kunstide” lehekülgi. Areng võiks olla suunatuses laiemale lugejaringile, kuid säilima peaks nõudlikule nišiajakirjandusele vastavad kvaliteedistandardid.
Laiemale lugejaringile saaks tekste lähendada isegi väikeste tehniliste võtetega: lisainfoga autorite kohta (ka autorite näofotod), taustainfo lisamisega (eelmised artiklid samal teemal jne), kujunduselementidega (sisukad alapealkirjad, väljatõsted)
Sirbi arvamusküljed võiksid ka olla järjekindlamalt avatud tõlkematerjalile (publitsistika, esseistika).
Järjekindlamalt sooviks arendada meediateemade käsitlemist, meediakriitikat (selle valdkonna võtaks meeleldi oma reaks).
Sirbi autorite hulgas näeks taas hea meelega Eesti sotsiaalteadlasi, kes viimasel ajal lehes väga sageli ei esine.
Muusikakülgedel võiks lisaks klassikaarvustustele olla ka materjale niši-rockmuusikast, klubimuusikast.
Vorm: Sirbi kõige nõrgem külg on kujundus. Kujundusuuendus on vältimatu! Kujundus on hetkel lohakas, ebajärjekindel, isegi kole. Praegune kujundus ei soodusta lugemist, ei tule lugejale vastu. Kasutamata tekstielementide võimalused (halvasti vormistatud alapealkirjad, suvalised väljatõsted, pildiallkirjad) ja foto võimalused (foto sageli juhuslik, kummaliselt kadreeritud). NB! Sirp peaks jääma igal juhul must-valgeks, kuid mustvalge foto ongi tänapäeval eksklusiivne. Et graafiline disain on kultuuri osa, võiks Sirbis konkreetselt välja paista. Sirbi kujundus peaks olema moodne, Sirpi lehitsedes peaks olema tunda, et tegemist on tänase päeva lehega. Samas: tekst peaks olema loetav, liialdusi ja vigurdusi tuleks vältida (liiga väiksed kirjad, tumedad taustad, mida on näha nt. noortele suunatud kultuurilehtedes jne).
Võrguväljaanne: Sirbi võrguväljaanne on hetkel paberlehe arhiiv. Võrguväljaannet peaks edasi arendama. Võimalus oleks võrku lisada tekste, mis paberlehte ei mahu, jätkulugusid, diskussioone. Võrguväljaandes võiks avaldada ka heli ja pildifaile, linke Youtube´i jms. (muusika-, filmi- või ka teatriarvustuse juures link). Võrguväljaande arendamine on suur ja omaette töö, millesse aga peaks panustama, ennekõike mõeldes noorele meediatarbijale.
Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine loomulik olek, ei kurda. Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...
Comments
Post a Comment