Reformierakonda kuuluvad rahvuslastest koolijuhid koos Eesti Keele Instituudi rahvuslasest juhiga on raevukalt üles võtnud haridusminister Ossinovski vene kooli reformi teema. Viimastel nädalatel peabki valmiskampaanias haistma vere lõhna ja eesti-vene vastandamine töötab alati. Imelik ainult, et need inimesed on reformierakonnast ja mitte EKREs. Praegu ei saa kandidaadid vist enam erakonda vahetada?
Kuidas saab Eesti tulevik mõne arvates tänases maailmas olla marurahvuslik?!? Rahvast on riigis vähem kui mõne Euroopa tavalise linna linnaosas, aga käib pirtsutamine, kuidas teistest rahvustest inimesed siinmail peavad elama ja keeldutakse arutamast, kas oleks võimalik praegusest arukam hariduskorraldus vene koolis. Et ka vene noorte keskhariduse eesmärk oleks edasiõppimisvõimekus mõnel erialal, mitte lihtsalt eesti keeles lihttöid teha. Venelaste integreerimise asemel näib paljude põhisooviks siiski, et „nad“ kas ära läheksid või ümber rahvustuksid nii, et oma nimi ka meeles ei seisaks.
Marurahvuslus, mis paraku alati ujub pinnale, kui inimesel või rahval on mingitel põhjustel paha olla, on kindlasti üks põhjus, miks Eestist läheb ära mõnigi lääne spetsialist või kosmopoliitsema vaimuga eesti noor. Ei viitsi jah olla ainult rahvuse kandja, nagu mingi tõuloom, kelle põhiülesanne on tõugu säilitada ja edasi kanda, ennekõike aga tõupuhtust säilitada. Selline farmi ja juurdekasvu ideoloogia kannab ka iibeteemat meil siin Eestis, aga praegu seda teemat ei arenda.
Ustavaim osa parteiinimestest käib praegu ukselt uksele. Hinnatuim kapital on palju vaba aega, väledad jalad, hea võhm ja lõputu suuvärk, et läbi suhelda sadu ja sadu võõraid inimesi. Mehaaniliselt, masinliku visadusega. Higi tilgub, punktid kogunevad. Ukselt-uksele kampaanias kogutakse ennekõike erakonnasisest krediiti, sest olulisim tulemus on kontaktide arv. Tänavalt korjatud võõra inimese hääl on erakonna silmis väärtuslikum kui teleekraani või mõne muu meediumi poolt vahendatud suhtluse kaudu tulnud hääl. Ilmselt sellepärast, et selle hääle võib saada igaüks täiesti ilma eelneva kapitalita muus eluvaldkonnas, lihtsalt hea suhtluse eest, seega see on kuidagi demokraatlikum hääl kui näiteks mõnele kirjanikule või näitlejale tema kuulsuse eest antud hääl. Tänavalt või ukselt uksele kontaktist saadud hääl on nagu igamehehääl ja näitab, et "poliitikas on kõik võrdsed" (siin olen irooniline).
Lõplikus punktilugemises 1. märtsil pole aga vahet, kes mille eest hääled sai ja kes nad andis.
Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine loomulik olek, ei kurda. Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...
Austatud Barbi Pilvre!
ReplyDeleteOleks väga tore, kui teeksite vahet marurahvuslusel ja rahvuslusel. Viimane on pea läbinisti inimlik lähenemine. Pealegi ei saa iga asja puhul hakata rääkima marurahvuslusest ja äärmuslusest. Pigem tundub see postitus olema (vasak)äärmuslik, sest siit õhkab vaenu igast sõnast ja lausest. Ma küll ei tea, et Reformierakonnas rahvuslasi oleks, aga et EKRE häid inimesi ootab, selles pole kahtlustki. Ja ehk tõesti on kellegi jaoks nii nunnu 44 000 eestlase asendamine 44 000 immigrandiga. Minu jaoks mitte. Seda tpeaks nägija mõistma meie lähiajaloost, Euroopa riikide toimuvast, laevadel jm juhtuvast jne. Iga inimese jaoks peaks olema kõige olulisem KODU. Koht, kust saavad alguse hoolivus, sallivus (ahjaa, kellegi arvates on sallimatud ju rahvuslased ja Hitler-Vooglaid), armastus, mõistmine. Üksikud väljarändajad seda ei riku, küll aga massiline väljarändamine näitab, et kodutunnet ei ole enam!
Mina ei kandideeri (otsustasin, et head saab teha ka olemas olles), ei koputa ukselt-uksele ja eeldan, et hääled antakse kodu väärtustamise, tehtud heategude, mõistmise ja aadete eest! Seepärast soovitangi oluliste teemadega tutvumist ja üksiti õppida ümbritsevast paremat välja sõeluma.
Sutrop jagas bussis pudeliavajaid. Pole veel proovind, kas avab:)
ReplyDelete