Skip to main content

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on toidujulgeolek: kas kriisolukorras toidab meie riik oma rahva ära? Selle tagamine on kindlasti kallis, sest eesti toit on kallis ja mida mahedam, seda rohkem tuleb maksta.
Eesti kõige suurem varandus on loodus, kui eestlane seda ise ei taha tunnistada, tasub uskuda meie külalisi. Igas riigis juba mehed hunti uppumissurmast ei päästa,  paljaste kätega. Uute maanteede ja asfaldi laotamisega eriti linnakeskkonnas kanname jätkuvalt edasi idaeuroopa Volga-põlvkonna traditsioone, kelle jaoks loodus on andide kogumiseks: kui ei anna, võtame.  Ehkki Tallinna arendused on formaalselt linna kontrolli all, dikteerib suurearendusi ka riik oma ettevõtete läbi nagu praegu Reidi tee rajamine Tallinna Sadama huvides.
Eesti mets on elukeskkond ning mitte RMK ega erametsaomanike puuistandus. Liigirikkus on ka Eesti riigi varandus. Kuigi eurorahad terendavad, tuleks uuesti läbi kaaluda meeletute infrastruktuurirajatiste nagu Rail Baltic mõttekus või vähemalt trajektoor või ka neljarajaliste maanteede otstarbekus praeguses mahus, pigem taastada ja leida raha kohalike raudteeühenduste parandamiseks või taastamiseks suuremate linnade vahel, et vähendada autoliiklust.
Mis puudutab riiklust, siis Tallinnas kampaaniat tehes inimestega suheldes kogesin taas, et mõistlikku lahendust ootab hallide passide küsimus. Mõttekam on suurendada lojaalsete kodanike osakaalu riigis  ja anda Eestis sündinud inimestele lihtsustatud korras kodakondus kui koguda rahvuslikku vimma ja likvideerida siis selle vimma tagajärgi.
Mis puudutab kodanikke, siis kiiremas korras tuleks viia sisse topeltkodakondsus kasvõi EL ja NATO liikmesriikidega, et kaasata üha suurenev kogukond välismaal elavaid eesti inimesi. Segaperekondade hulk muudkui kasvab ja inimesed seatakse raskete valikute ette, millise riigi kodakondus oma lastele valida, kui on vaja valida. Eesti rahvastiku loomulikku iivet üles saada võib olla küll mõne rahvuslase kinnisidee, kuid aktsepteerida tuleks demograafilisi fakte: meil on vananeva ja vaikselt kahaneva põhirahvastikuga riik.
Seega tuleks ennekõike  tagada vananeva elanikkonna väärikus ja elukvaliteet,  aktsepteerida demograafilisi tõsiasju ja planeerida tegevusi kahaneva rahvastiku tingimustes.

P.S Igaks juhuks infoks, et uue riigikogu koosseisu ma ei kuulu.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu...