Sotsiaaldemokraadid võiksid kanda sotsiaalse innovatsiooni tõrvikut

Fotol noorte kliimaprotest Riigikogu ees 15.03.2019.



Valimistejärgses pohmeluses vaatasid teiste kaotajate hulgas peeglisse ka sotsiaaldemokraadid. Mida on tehtud valesti? Püüti läbi viia samme rangema alkopoliitika suunas, sest alkoholikahjud on mõõtmatud. Tuli majanduslik tagasilöök, ehkki suund igati põhjendatud. Tõsteti kultuuritöötajate palku ja lastetoetusi, tõsteti päästjate palku, leiti lisaraha tervishoidu, sporti, spordirajatistesse üle kogu Eesti. Selle kõigega valimisi ei võidetud, rahulolematute hulk muudkui kasvab, vaatamata sellele, et elu Eestis on kõikide näitajate kohaselt parem kui kunagi varem.

Mihkel Mutt kirjutas oma hiljutises essees "Härrassotsid ja natsid" (Postimees, arvamus, 15.märts), et šampanjasotsialistidena  tuntud Eesti sotsiaaldemokraadid võiksidki jääda nišierakonnaks, mis koondab intellektuaale ja utopiste, kes tahavad muuta inimeste elu paremaks, kuigi kannavad ise "briljandist silmaklappe". Ajaloolised poliitideoloogiad ongi  loodud enamasti inimeste poolt, kellel on olnud haridust ja aega elu üle mõelda, kel pole olnud vaja palehigis leiba teenida, meenutab Mutt. Vaeste ja elu hammasrataste vahele jäänute erakonnaks on nagunii saanud vihast jõudu ammutav EKRE ja ka Keskkerakond oma hoolivuse ja õigluse retoorikaga, ja ei saa salata, vähemalt Tallinnas on Keskerakond ka tugeva sotsiaalse kallakuga.
Muti maailmavaadet ja iroonilist sulge teades ma siiski võtaksin ta mõtteid tõsimeelselt edasi arendada, kuigi idee SDE-st kui  nišierakonnast ei teeninud just sotsiaaldemokraatide aplausi.  Ka mulle tundub, et rahvapartei ambitsioonide asemel võiks SDE-l tõesti olla selgelt teadvustatud nišš: teadmistepõhine sotsiaalne innovatsioon, ühiskondlike muutuste teadmistepõhine ohjamine ja juhtmine.  Mitmed erakonnad laseksid paljudel nähtustel minna isevooluteed, põhjendusel, et iseorganiseerumine on alati välja vedanud.  Inimesed leiavad lahenduse.  Vastuseks alkopoliitikale tekkis näiteks piirikaubandus. Vaesuse leevendamiseks organiseerub heategevus, elavneb kirik. Kindlasti on valdkondki, kus riiklik sekkumine peaks olema minimaalne, näiteks ettevõtlus või kultuur, ajakirjandus, kõik valdkonnad, kus terve konkurents selgitab elujõulisemad. Samas on valdkondi, kus vastavalt heaoluriigi ideele riigipoolne sekkumine tagab võimalikult paljude heaolu ja minimeerib kahjusid, alkopoliitika on ikkagi üks sellistest, samuti haridussüsteem, tervishoid, hoolekanne. Pikas perspektiivis võimaldab arukas ümberjagamine säästa ka raha, mis muidu kuluks korrakaitsele ja krimivaldkonnale, kui materiaalsed ja mentaalsed erinevused inimeste vahel kasvavad väga suureks.
Niisiis, sotsiaaldemokraadid võiksid Eestis sirgeselgselt olla sotsiaalse innovatsiooni lipukandjad ja seista edaspidigi soolise võrdõiguslikkuse, vähemuste õiguste, sotsiaalse õigluse ja kõikide kaasatuse, väärika vananemise ja keskkonnakaitse eest, aga teha seda veelgi jõulisemalt ja teadlikumalt. Jõudumööda on seda ka tehtud, aga pikk tee on veel minna.
Avalikkuses jäi suurema tähelepanuta mullu ilmunud raamat "100 Soome innovatsiooni" (NB! soome keeles on pealkiri täpsem: "100 sosiaalista innovaatiota Suomessa". Just ühiskondlik uuenduslikkus on põhjamaade, sealhulgas Soome  ühiskonnamudeli edu alus ja üks põhjusi, miks need maad on õnnelikkuse edetabelites esikohtadel (Eesti on kuskil viiendas kümnendis, Soome esimeses).
Kui Eestis on kõneks innovatsioon, peetakse silmas mõnda IT-lahendust, mis enamasti muudab mingid  teenused mugavamaks. Kindlasti on kõik IT-lahendused suhetes riigiga progress ja kujutavad endast ka sotsiaalset innovatsiooni (tuludeklaratsioon, igasugused registrid ja nendega suhtlemine jne., e-valimised). Teised tehnilised vidinad pakuvad alternatiive teenustele, paljudele meeldib taksot või toitu tellida telefoni abil, kuigi taksosõidu või toidu kvaliteet sellest ei muutu. Kõik tehnilised innovatsioonid ei too kaasa sotsiaalset muutust ega tee alati ka elu mugavamaks ega ühiskonda ega selle institutsioone sõbralikumaks (aga maal, kus tehnoloogia on riigikiriku staatuses, ei sobi sellest liiga palju rääkida).
Heaoluriik iseenesest ongi sotsiaalsete innovatsioonide kogum, kus paljud tegevused, mis enne on olnud inimeste ja perede eraasi, said avaliku sektori mureks. Ressursside teadliku ümberjagamise kaudu muutusid paljud teenused rohkematele kvaliteetsemaks ja sellega kasvas inimeste heaolu. Alates 19. sajandist on selles vaimus tekkinud pensionisüsteem, lasteaiad, koolivõrk, tervishoiussüsteem, naiste valimisõigus, naiste õigus kõrgharidusele ja karjäärile väljaspool kodu. Sotsiaalseid innovatsioone iseloomustab kontseptuaalsus, mingist ideest lähtudes on püütud olukordi muuta. Soome sotsiaalsete innovatsioonide hulgas nimetatakse näiteks korruptsiooni väljajuurimist, ametiühinguid, põhjadimensiooni sõnastamist, arengukoostööd, tasuta kooliharidust, vabahariduse süsteemi, tööohutust, mitmeid riiklikke terviseprojekte, lapsehoiuteenust, omastehoolduse süsteemi, võlanõustamist, igaüheõigust ja läbi huumoriprisma näiteks ka kepikõndi. Teos Soome sotsiaalsest innovatsioonist kõlbab käsiraamatuks kõigile poliitilistele jõududele, kelle eesmärgiks on kõiki kaasav heaoluriik. Raamat on nii rikkalik, et võiks silmad avada ja ahhaa-efekte esile kutsuda paljude eluvaldkondade esindajates, kes pole võib-olla mõelnudki, kust on pärit ja miks on tehtud ümberkorraldusi ja uuendusi mingis eluvaldkonnas.
Eesti edu 1990ndatel tugines arusaamale, et igaüks on oma õnne sepp ja ei ole tark karistada edasipüüdlikkust. See töötas 20 aastat tagasi, aga isegi liberaalse maailmavaate lipulaev reformierakond tegi vähemalt kümme aastat tagasi pöörde sotsiaalsema ühiskonna poole, kus on tagatud  pensionid ja lasteaed on kättesaadav kõigile. Nüüd on rääkima hakatud ka soolisest võrdõiguslikkusest ja naistest poliitikas.  Meenutaks, et viimastel valimistel oli rahalugemisoskuse poolest eristuva reformierakonna lubaduste hulgas peale pensionide kasvu ka tasuta lasteaed! Keskkonnakaitse kui sotsiaalne innovatsioon on iga peaaegu kõikide poliitjõudude programmis, ka siis, kui see pole sõnastatud progressina.
Liigume üsna üksmeelselt selle poole, et Eesti oleks võimalikult kaasav, hooliv ja progressiivne.  Siin võikski olla sotsiaaldemokraatide nišš olla edasiviivate sotsiaalsete muutuste sõnastaja ja lipulaev, kanda sotsiaalse innovatsiooni tõrvikut!