Kuigi olin vooderdanud oma Lasnamäe Katleri tänava korteri rõdud lopsakate lillekastidega, et kassidel võimalikult looduslähedane keskkond oleks, süvenes järjekindlalt mõte, et loomadel oleks vaja suvekodu, kus rahulikult ringi joosta. Ega ma ise ennast ka kivilinna karbis suvel hästi tundnud, kuigi olen hingelt läbi-lõhki linlane.
Eksootilise Vormsi kinnistu pakkumise leidsin juhuslikult Eesti Ekspressi kuulutustest: maja Suuremõisas, tööstusvool, heas korras, pooleli. Sobib seene-, marja- ja jahihuvilisele. Viimasest polnud küll vahet, aga eriti seened sobisid eriti hästi. Ma polnud kunagi Vormsil isegi käinud.
Suuremõisa on küla Vormsi keskel, lõunaosas, 17. sajandist pärit mõisa Magnushofi ümber, mille maad vene riik 19. sajandi lõpul ära ostis. Üsna lepavõsane ja niiske, pimedate lehtpuumetsadega kant. Vana mõispargi jälgedena suured vanad lehtpuud ja tiigid, lubjakivist mõisahoone kokkuvarisenud sambad üsna tee ääres. Vanad laudahooned ja muud kolhoosiaja jäljed, töökojad ja teised ebamäärased tööstusrajatised nõukogude ajast. Väike külatänav tiheda majavõrguga, Vormsi rannarootsi traditsioonile nii iseloomulik, jääb suurest teest ja mõisast pisut kõrvale. Mõisast on praeguseks taastatud suur hobusetall, mis muinsuskaitse all, see vahetas korduvalt omanikke ja on leidnud uue elu ühe Vormsile kolinud tippkirurgi eestvõttel.
Hilissügisene Vormsi võttis meid vastu kottpimeda sumedusega. Täielik maailma äär, inimtühi, pime, tühjad rannad ja madalad teistmoodi metsad, kuidagi minimalistlikud. Sviby sadama ja Hullo metsa vahelisel 50km kiiruspiiranguga metsane highway, autotulede peegelduses rohekaskollaste põlevate silmadega kitsesalk saare suurima asula Hullo kesksel ristmikul.
Ei ühtegi inimest! Öömaja Suuremõisa külalistemajas mõisavaremete läheduses, rõske tuba, elektriradiaator ja unustamatud paksud pannkoogid õunamoosiga. Olime mu mehe Peikiga ainsad kliendid. Turismiettevõte juht, priske neljakümnendates mees torises, et õnneks on hooaeg läbi ja saab linna, ära selle linnulaulu keskelt — kui püüdsin erutatult teha juttu puutumatust loodusest ja vaikusest ning kitsekarjast, kes teel oli. Ettevõttel ei läinud just hästi, taipasin ja varsti pandigi asutus kinni, et ärgata uuele elule pika vaikuse järel üsna hiljuti.
Kiviklibu ja lahmakad pakiviastmed merepiiril uhke majakaga Saxby rannas avamere ääres olid teise Vormsi päeva elamus. Sealt tulid 1943-44 saarelt lahkunud rootslased 1990 valge kruiisilaevaga tagasi kodusaart vaatama, tähistades ühe ajastu lõppu.
Minu elu esimene reis Vormsile 1999 hilissügisel lõppes otsusega, jah, sinna tahan! Läbipõlenud Tallinna töönarkomaani jaoks oli tollane Vormsi saar teine dimensioon. Metsik ja müstiline, selline maavillane Twin Peaks! Miski pole see, millena ta paistab…
Hullo nüüdseks suletud poes vanas tellismajas viskas poolkasukas vindine külamees villast nalja elurõõmsa õhetavate põskedega müüjaprouaga, rohkem polnudki kedagi. Üksikute külalistena pakkusime meie neile sama suurt mõtteainet kui nemad meilegi. Kes siia saarele sellisel ajal tulnud on ja miks? Hämaras ja kõledas poesaalis oli külmletis lahtine vorst ja juust, mida müüja parajaks lõikas, piimatooted Mehukatti, Voimix ja rikkalik alkolett, nagu ikka maapoodides. Mingid suveniirid ja humanitaarabi riided, 1990ndate kohustuslik kaubaartikkel. Külapoed polnud 90ndate lõpus arenguhüpet iseteenindusse ja steriilsusse veel teinud, kõik oli veel isiklik ja mõnusalt ebahügieeniline, polnud probleem.
Hullo Narva-Jõesuud meenutava, kahekorruseliste tumepunaste räämas puumajadega peatänava äärses trahteris tegi perenaine koputamise peale ukse lahti ja saime kaubale söögi osas, ehkki kõrts ise oli hooaja juba ammu lõpetanud. Tal oli köögis söögitegu juhuslikult pooleli ja üks sõber ka just söömas. Viskasid seal kahekesi nalja ja olid lõbusad. Mäletan: oli kukeseenesoust ja hapukapsasalat. Ilmselt olime väga näljased! Ette rutates: Moonika peab peale pikka saarelt äraolekut nüüd söögikohta Sviby küla servas, viimane maja enne külapiiri.
Müügilolevat maja Suuremõisas tuli näitama kena külanaine Riima, hiljem saime kassisõpradena headeks tuttavateks. Riima oli hiljem saare pikaaegne sotsiaaltöötaja, tunneb kõiki ja näinud kõike. Krunt, mida osta tahtsin, kujutas ennast paksu lepavõsa-vahelist platsi külatee ääres, kus poolelijäänud korralik värvimata hall puitehitis abihoonetega. Nägin töömaad oma pankroti läbi teinud kuldsete kätega Soome mehele, kes otsiski uusi väljakutseid. Ma ei näinud tema silmis küll erilist entusiasmi, ent mina olin seda innukam. Siin oli lõputu töömaa: võsaraiumine, maja lõpuniehitamine, siis niitmine, niitmine, remont. Maja senise omaniku jaoks muutus väidetavalt otsustavaks laste koolitee. Vormsil on küll tore külakool, aga inimesed teevad oma valikuid ja saartelt on kahjuks sageli lahkutud, kui lapsed teismelised.
Mina nii kaugele ei mõelnudki, mul polnud tollal last ja kahele täiskasvanule tundus koht igati sobiv suvitamiseks ja uuteks väljakutseteks. Vormsi lugu lausa pakatas eksootikast, minu jaoks oli see raskesti ligipääsetav endine N.Liidu piiritsoon, täis avastamisvõimalusi. Olin oma lapsepõlved veetnud vanaema juures Saaremaal, teadsin, mida tähendas N.Liidu läänepiir ja piiritsoon tollal. Vormsiga polnud mul mingeid sidemeid. Mu soomerootsi juurtega mees Peik võis ehk rohkemgi tunda mingit esivanemate kutset, sest Vormsi asustus on justnimelt soomerootsi päritolu, peamiselt Uusimaa rannikurootslaste väljarännu tulemus. Rannarootslaste ajalooga sain tuttavamaks hiljem, saarel ringi sõites, naabritega juttu ajades ja raamatuid lugedes.
Mina nägin tollal vaid kasside uskumatuid seiklusi krunti ümbritsevas tihnikus, põgenemist kährikute ja rebaste eest. Kinnistu hind oli üle 110000 krooni, kui õigesti mäletan ja selle ostuks oli mul plaanis võtta pangalaenu. Müüjal oli aga kiire, ning õige pea tuligi teade, et maja on minu suureks kurvastuseks ära müüdud. Olgu märgitud, et krunt sai kindlasti parema omaniku kui mina, kinnistu on tänaseks tundmatuseni muutunud, maja on ümber ehitatud, kerkinud on kõrvalhooned. Kardan, et mina nii suurelt poleks suutnud ette võtta.
Comments
Post a Comment