Skip to main content

Kruusateede trauma. Ilmus Sirbis 16.07.2021, rubriigis Vabaduse plats

 



Teede ja platside mustkatte alla saamine on paljudes Eesti kohtades praeguseni progressi ja heaolu märk, sest põlvkonnad on elanud sõiduteede kruusatolmus, mis räägib vaesusest ja ilmajäetusest. Vaesust ei tähista mitte ainult kruusateed, vaid meie lähimineviku kogemuse tõttu ka niitmata ja kultiveerimata,  lokkavad rohealad -- “tühermaad”,  sest aiatehnikaks ja hoolduseks polnud inimestel ega KOVidel hiljuti veel piisavalt raha. 

Kui inimesel, ettevõttel või kohalikul omavalitsusel on täna raha, on võimalik trimmerid, saed ja puhurid hoida töös aastaringselt. Haljastustööd ja asfalteerimine on  linnaruumis kõigile nähtav ja ka kuuldav  hoolitsus elanike ees. Kui masinad ei mürise, järelikult linnajuhid konutavad niisama ja valija märkab seda! Kui linn raiub ja asfalteerib, järelikult hoolitseb. 

Suured puud ja rohuplatsid räägivad nende  lähimineviku traumade  valguses täna  lohakusest, tsivilisatsioonile viitab asfaltplats või nüsitud ja ärapõlenud  rohulibledega mullakamar, mille keskel plastpottides elupuud või postamendi otsas rippuvad aiandis kultiveeritud võõrliiki lilled.  Sellisesse ruumi on maetud korralikult maksuraha ja see paistab kaugele. 

Asfaldiplatsid ja pottides haljastus on arusaam hoolitsetud linnakeskkonnast täna Eestis ja väikelinnad teevad siin järele kõike, mida Tallinn ees.

Haapsalus võeti hiljuti maha paarsada elujõus puud, et “teha korda” Posti tänav. “Kordategemiseks” kasutati muu hulgas ühe finanstallikana ka riigi poolt KOVile antud koroonakriisi leevendamise raha. Eksperdid on juba hinnangud andnud, oleks saanud puid säästa, aga nüüd on võimalik taas rohkem linnaruumi kõvakatte alla saada, et saada korrastatud keskkond, kus pole putukaid ega linde, kes autod täis situvad. Mis puutub Haapsalusse, siis kümmekond aastat tagasi rajati samasuguse hoolimatusega keskkonna vastu Rannarootsi keskus, millel täna Eesti üks suuremaid  parklaid. Selle käigus läks maha vana mõisapargi tammik. Raudtee lähedal Rohuküla sõidusuuna laiendamisel ja ringristmiku rajamisel võttis linn mõni aeg tagasi samuti maha suured vanad pajud,  nii et Haapsalus Posti tänaval toimunu on üsna loogilise arengu jätk.

Väikelinnades võiks kruusateede traumast juba üle saada, suurlinnad liiguvad juba ammu teises suunas. Näiteks Berliinis on liikumine, et jätta linnas alles sõjaajast pärit tühjaks jäänud  rohtunud platsid, kus lokkab elu ja kus tunnevad end hästi isegi metssead. Mis täna Berliinis, see homme Tallinnas, kus juba räägitakse rohekoridoridest ja putukaväiladest, varsti jõuab uus mood säilitada elurikkus ka Eesti väikelinnadesse nagu Haapsalu.     


Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY