Teede ja platside mustkatte alla saamine on paljudes Eesti kohtades praeguseni progressi ja heaolu märk, sest põlvkonnad on elanud sõiduteede kruusatolmus, mis räägib vaesusest ja ilmajäetusest. Vaesust ei tähista mitte ainult kruusateed, vaid meie lähimineviku kogemuse tõttu ka niitmata ja kultiveerimata, lokkavad rohealad -- “tühermaad”, sest aiatehnikaks ja hoolduseks polnud inimestel ega KOVidel hiljuti veel piisavalt raha.
Kui inimesel, ettevõttel või kohalikul omavalitsusel on täna raha, on võimalik trimmerid, saed ja puhurid hoida töös aastaringselt. Haljastustööd ja asfalteerimine on linnaruumis kõigile nähtav ja ka kuuldav hoolitsus elanike ees. Kui masinad ei mürise, järelikult linnajuhid konutavad niisama ja valija märkab seda! Kui linn raiub ja asfalteerib, järelikult hoolitseb.
Suured puud ja rohuplatsid räägivad nende lähimineviku traumade valguses täna lohakusest, tsivilisatsioonile viitab asfaltplats või nüsitud ja ärapõlenud rohulibledega mullakamar, mille keskel plastpottides elupuud või postamendi otsas rippuvad aiandis kultiveeritud võõrliiki lilled. Sellisesse ruumi on maetud korralikult maksuraha ja see paistab kaugele.
Asfaldiplatsid ja pottides haljastus on arusaam hoolitsetud linnakeskkonnast täna Eestis ja väikelinnad teevad siin järele kõike, mida Tallinn ees.
Haapsalus võeti hiljuti maha paarsada elujõus puud, et “teha korda” Posti tänav. “Kordategemiseks” kasutati muu hulgas ühe finanstallikana ka riigi poolt KOVile antud koroonakriisi leevendamise raha. Eksperdid on juba hinnangud andnud, oleks saanud puid säästa, aga nüüd on võimalik taas rohkem linnaruumi kõvakatte alla saada, et saada korrastatud keskkond, kus pole putukaid ega linde, kes autod täis situvad. Mis puutub Haapsalusse, siis kümmekond aastat tagasi rajati samasuguse hoolimatusega keskkonna vastu Rannarootsi keskus, millel täna Eesti üks suuremaid parklaid. Selle käigus läks maha vana mõisapargi tammik. Raudtee lähedal Rohuküla sõidusuuna laiendamisel ja ringristmiku rajamisel võttis linn mõni aeg tagasi samuti maha suured vanad pajud, nii et Haapsalus Posti tänaval toimunu on üsna loogilise arengu jätk.
Väikelinnades võiks kruusateede traumast juba üle saada, suurlinnad liiguvad juba ammu teises suunas. Näiteks Berliinis on liikumine, et jätta linnas alles sõjaajast pärit tühjaks jäänud rohtunud platsid, kus lokkab elu ja kus tunnevad end hästi isegi metssead. Mis täna Berliinis, see homme Tallinnas, kus juba räägitakse rohekoridoridest ja putukaväiladest, varsti jõuab uus mood säilitada elurikkus ka Eesti väikelinnadesse nagu Haapsalu.
Comments
Post a Comment