Foto: Piret Räni. Vasakul sotsioloog Triin Roosalu, soolise palgalõhe uuringu kvalitatiivse osa panustaja
Naiste väiksemad palgad pole kellegi kurjade kavatsuste tagajärg, vaid need kujunevad välja ennekõike tööturu soolise struktuuri, traditsioonide, naiste suurema hoolduskoormuse ja samuti eelarvamuste ning sooliste võimussuhete tõttu.
Tallinna Ülikooli sotsioloogid Marge Unt, Kadri Täht, Kadri Aavik, Triin Roosalu jt selgitasid sotsiaalministeeriumi tellimusel koostöös TTÜ ja Statistikaametiga kolm aastat väldanud uurimuste sarjas https://rege.tlu.ee/ Eesti suure soolise palgalõhe põhjuseid.
Eestis on aastaid püsinud Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe (2021 oli tunnipalga erinevus naiste kahjuks 14,9 %, vt https://www.stat.ee/et/uudised/sooline-palgalohe-2021), ent see on hakanud vähenema, ennekõike seoses alampalga tõusu ja haridus- ja sotsiaalvaldkonna palkade tõusuga viimastel aastatel.
Mõõdetakse tunnipalka sotsiaalmaksu alusel
Soolise palgalõhe selgitamise alus on inimese tunnipalk laekunud sotsiaalmaksu alusel, seega ei lähe arvesse töötatud tundide arv, nt osakoormus jne. Seega ei saa lõppenud soolise palgalõhe uuringu põhjal väita, et mehed saavad rohkem palka, sest töötavad rohkem tunde – tööaja pikkust selle projekti raames ei mõõdetud.
Tunnipalga suurust seletasid nii naiste kui meeste puhul enim amet, ettevõtte tegevusala, inimese haridustase, töötaja vanus. Samuti on oluline maakond, kus ettevõte asub: Eestis on ka teatavasti regionaalsed palgaerinevused.
Peamised soolise palgalõhe põhjused on ilmsed: Eestis on tööturg väga segregeeritud, mis tähendab, et naised ja mehed töötavad erinevates eluvaldkondades, kus on erinev palgatase. Naised töötavad suurema tõenäosusega ametikohtadel ja tegevusaladel, kus palgatase on madalam: hariduse ja sotsiaalvaldkond on traditsiooniliselt naiste ala ja sealne madal palgatase pole kellelegi saladuseks, ehkki on suur probleem nii inimestele endile kui ka hariduse ja hooletöö valdkonna seisule tervikuna.
Hästimakstud mees-tippjuhid välisosalusega firmades
Kõrgema keskmise tunnipalgaga ettevõtetes on suuremad soopõhised palgakäärid kui madalama keskmise sissetuleku tasemega ettevõttes. Kõige suurem palgalõhe (40%) on ootamatult välisomanduses olevates ettevõtetes. Statistiliselt veavadki meeste kõrgeid palkasid Eestis üles vähesed tippjuhid välisosalusega ettevõtetes.
Kõige väiksem sooline palgalõhe (14%) on aga kohaliku omavalitsuse asutustes, see on muide oluliselt madalam kui riigisektoris.
Palgalõhe on suurem ettevõtetes, kus ka naiste osakaal töötajate seas on suurem. Naiste aladel, kus on tööl üksikud mehed, saavad nad paremat palka tulenevalt ametikohast vms. Sellise asutuse tüüpnäide on meesjuhiga haigla või kool, kus õpetajad on naised, direktor, majandusjuhataja või motiveeriva palgaga IT-õpetaja mees.
Kõrgepalgaliste soolise palgalõhe mõistatus
Erinevate andmebaaside infot kasutades suutsid teadlased soolist palgalõhet erinevate teguritega selgitada 40% ulatuses, seda on rohkem, kui kunagi varem vastavates uuringutes (Praxis jt). Madalapalgaliste töötajate puhul oli võimalik ära seletada erinevate teguritega pea kogu vaadeldud palgalõhe ja keskmise palga puhul umbes pool.
Huvitava asjaoluna selgus, et vanuse lisandudes kasvab keskmine tunnipalk nii meestel kui naistel kuni 40.eluaastateni, seejärel hakkab taas langema. Meestel on palgakasv kiirem ja suurem, seega vanusega sooline palgalõhe suureneb – vanemad mehed saavad statistiliselt keskmiselt palka rohkem kui vanemad naised. Kõrgepalgaliste puhul jäi suurem osa palgalõhest kvantitatiivses uuringus selgitamata, ent sellele otsisid sotsioloogid vastust töökohtades toimuvast: töösuhetest, organisatsiooni kultuurist, edutamisest, palgaläbirääkimiste korrast, ülesannete jagamisest jne – neid asjaolusid selgitati kvalitatiivselt juhte ja töötajaid intervjueerides.
Projekti raames töötati välja andmebaaside põhine alampalga ja soolise palgalõhe seose rakendus, mida kasutades saab selgelt näha alampalga ja soolise palgalõhe seost. Kui alampalka tõsta (mida on Eestis viimastel aastatel ka tehtud), väheneb ka sooline palgalõhe. See tähendab, et alampalka saavad Eestis peamiselt naised.
Ühest projekti uuringust selgus ka, et juba tööturule sisenedes on noorte naiste palgaootused väiksemad, kui noortel meestel. Samas, soolist palgalõhet ei aita vähendada lihtsalt soovitus naistele küsida rohkem palka – sõltuvalt elualast või ametikohast, positsioonist organisatsioonis – ei pea see andma mingeid tulemusi.
Emadustrahv
Lastetoetuste teemalise poliitilise kemplemise taustal on viimastel nädalatel ajakirjanduses jõutud ka laste hoolduskoormuse jagamise ja emadustrahvi teemani.
Uuringud kinnitavad, et naiste väiksem palk on seletatav suurema hoolduskoormusega, sest naiste tööelu mõjutavad enamasti laste saamisega seotud katkestused. Sotsioloogid selgitasid soolist palgalõhet uurides, et Eestis on naiste palk väiksem veel 7 aastat pärast lapse saamist, jõudes alles seejärel laste-eelsele tasemele.
Eesti helde vanemahüvitis motiveerib naisi tõesti olema tööjõuturult pikalt eemal, mis aitab kaasa soolise palgalõhe tekkele. Emadusega seotud palgalõhet on hakatud nimetama emadustrahviks (motherhood penalty) ja see on tuntud ka teistes riikides. Eestis on emadustrahv suurem kui Põhjamaades ja Suurbritannias, ent näiteks väiksem kui Saksamaal. Lapsega kodus oldud aeg on enamasti mõlemale väärtuslik, ent ei mõju hästi naiste palgatasemele tööle naastes, sest üldjuhul asutused ei tõsta hoolduspuhkuselt naasvate naiste töötasu automaatselt, ka siis, kui teistel on vahepeal palk tõusnud.
Isadus samas mõjub palgale hästi: meeste tunnipalk laste arvu kasvades suureneb, naiste puhul vastupidi. Kas on rohkem teenivatel meestel rohkem lapsi, või sunnib isadus otsima kõrgema tunnipalgaga tööd, seda uuring ei selgitanud.
Palgalõhet peetakse kellegi teise probleemiks
Ettevõtteid ja organisatsioone uurides selgus tööandjate intervjuudest, et soolist palgalõhet peetakse abstraktseks probleemiks – ollakse sellest kuulnud, aga esinemist enda organisatsioonis ei usuta. Ei saada aru, et sooline palgalõhe pole mitte tööandjate otsese, teadliku ja tahtliku tegevuse tagajärg, vaid et see püsib kaudse ja varjatud diskrimineerimise tulemusena, mida ongi raske tuvastada ilma konkreetset organisatsiooni analüüsimata.
Intervjuudes seati sageli kahtluse alla soolise palgalõhe mõõtmise metoodika. Levinud on ka arvamus, et sooline palgalõhe tähendab vaid sama ameti palgaerinevust ega mõisteta, et juttu on sarnase vastutusega ametite palgatasemest erinevatel elualadel (automehhaanik ja medõde näiteks).
Et tööandjal on olemas võimalusi ja valikuid, et vähendada asutuses soolist palgalõhet, sageli ei nähta ning palkasid peetakse tööturu põhiseks.
Tööandjaid nimetasid intervjuudes töötajaid sageli ka unikaalseks, ei tunnistata oma eelarvamusi ega nähta isikuomaduste taga struktuurseid ebavõrdsust põhjustavaid asjaolusid. Selgus ka, et naistöötajate poolt tehtavat rutiinset tööd, ilma milleta organisatsioon ei püsiks, sageli ei väärtustata piisavalt.
Meestele omistatud või maskuliinsed omadused on tööandjate poolt sageli väärtustatud, samas ei pea need olema hinnatud, kui vastavad omadused on naisel – eesmärgile keskendunud ja sihikindlat naist peetakse sageli kõledaks ja ebameeldivaks, samade omadustega mehi aga headeks töötajateks.
Projekti raames läbi viidud uuringute lühikokkuvõtteid vt siit https://rege.tlu.ee/uuringute-luhikokkuvotted/
Palgad era- ja avalikus sektoris kujunevad eri moel, mida ka peaks arvestama
ReplyDeleteErasektoris kujunevad need turusituatsioonis, kus tööandjal tuleb rehkendada välismaise konkurentsiga. Kui tahad töötajaid hoida, pead maksma niipalju, et tal ei tekiks sundi välismaale minna. Ja et kohalik konkurent ei ostaks üle.
Avalikus sektoris määrab palga esmalt poliitiline otsus eelarvejaotuse kohta. Eelarve raames turg mõnevõrra toimib. Lähevad eelarve seatud piirid ränka vastuollu turuga ja algab kaadri lahkumine. Muidugi neis valdkondades, kus on mujal nõudlus tööjõu järele.