Barbi Pilvre

Kunagi näidati laatadel mustanahalisi mehi, karvaseid naisi ja siiami kaksikuid. Inimesed kogunesid neid vaatama, maksid raha ja neil oli lõbus. Loomade kasutamine inimese lõbustamiseks tsirkuses on vana komme, mis tänaseks on samamoodi oma aja ära elanud nagu karvaste naiste või kokkukasvanud peadega laste üle naermine. Loomad on inimestele tundunud naljakad, kui neile panna selga inimese riided, peksta neid, kuni nad seisavad kahel tagumisel jalal püsti või hüppavad kasuka kõrbelõhna saatel  läbi põlevate rõngaste. Täna oleme arusaamal, et tsirkuses võiksid oma osavust demonstreerida siiski ennekõike inimesed: inimakrobaadid, klounid ja tuleneelajad. Tsirkus on muutnud esteetilisemaks ja eetilisemaks. Me ei soovi Eestis enam näha tsirkuse külalistruppe, kus piinarikastes tingimustes loomi mööda esinemispaiku kitsastes oludes väntsutades transporditakse, et siis areenil nende väärikuse alandamist pealt vaadata. Vabaks tsirkusesse sattumise võimalusest saavad täna tööseantav...

Kõrged karusnahksed mütsid, kraed, tutid, peapaelad, kõrvaklapid –inimene on ikka ennast soovinud ehtida teise elusolendi kasukaga. Kohev loomakarv inimnäo ümbruses mõjub mõne jaoks kui lõvilakk jõu ja võimu sümbolina, andes usutavasti  ka igavamale inimnäole juurde ilmekust, veetlevust või rõhutades inimese võimu loomariigi ja looduse üle.  Aafrika pealikud ja kuningad on enda näo mõjukuse suurendamiseks kasutanud isegi loomanahkade otsa jäetud päid – tiigri– või lõviskalpe. Ka Euroopa mood sallis veel hiljuti rebaseboasid, mille ühes otsas surnud looma lapikuks pressitud nägu ja teises otsas saba, koivanahad koos krimpsukuivanud päkkadega sorakil. Loomanahad on olnud teatavasti lausa raha üks ekvivalente, nende vastu vahetati teisi kaupu. Kunagi oli selleks praktiline põhjus: kangast ei osanud inimesed veel kududa ja seepärast tuli end katta loomanahkadega, et saada sooja.  Eestis kanti veel 30-40 aastat tagasi hülgenahast kraesid, mille saamiseks notiti maha vastsün...

Austatud juhataja! Head riigikogu liikmed! Head loomaõiguslased! Kunagi katsid meie esivanemad ennast külma eest loomanahkadega ja tapsid nõidade pähe lõkkes kasse. Meie suhe loomadega on aja jooksul pidevas muutumises: loomade küttimisest nende kodustamise ja pidamiseni, loomaaedade tekkimisest loomkatsete, lemmikloomaharrastuse ja äri, ning tänapäeva intensiivpõllumajanduseni välja.  Samal ajal on pidevalt kasvanud meie teadmised loomade olemusest, erinevate liikide vajadusest ja viimasel ajal ka loomade õigustest. Loomad on täna  uurimisobjekt erinevates teaduses (zooloogia, etoloogia, põllumajandus). Loomad on ka  filosoofia, eriti eetika  teema. Nõrgemate  kannatuste vähendamise ja õiguste arvestamise raamistikus on väärtuspõhiselt, eetilistel kaalutlustel tekkinud ja üha populaarsemaks muutumas ka Eestis loomakaitse. Inimesed on loomadele oma vajaduste rahuldamiseks ikka kannatusi põhjustanud.  Me küsime täna õigustatult, mi...

Rahvahääletusel Eesti metsa saatuse üle jääksid ülekaalu linlased, kelle jaoks side metsaga on emotsionaalne ja kelle jaoks mets on püha. Tunnistan, et olen ise üks selline, kes jätaks metsa pigem loomadele ja keelaks lageraied. Iga kevad ehmatan, kui oma suvekodu saart Vormsit külastan – viimastel talvedel on saarelt lausa orkaan üle käinud! Tean, et RMK jaoks on saak küps ja minu seenekohad lähevad harvesteri alla. Lohutab küll teadmine, et mõne aja pärast vohab nendel lagendikel vaarikas, siis tuleb metsmaasikas, võib-olla rõõmustavad rohusööjad, siis kiskjad, aga uut metsa nendes paikades näeb alles ületulev põlvkond. Mööda Eestit ringi sõites jahmatavad paljusid tühjaksraiutud maanteeääred, mida iga talvega näib juurde tulevat. Keegi metsateemalist rahvahääletust veel korraldamas ei ole, ent kui arvestataks rahva enamuse seisukohta, siis Eesti metsa raiutaks oluliselt  vähem.   Aga -- riik kaotaks sel juhul olulise tuluallika: ühe hektari kvaliteetse metsa netohin...

Iga kolumnist on tõenäoliselt olnud hädas sellega, kuidas toimetusepoolne juhuslik pildivalik hakkab tööle loo kahjuks. Pilt võib loo tähendust või loo peategelaste rolle võimendada tekstiga samas suunas, töötada loo tähendusele vastu või loo ja selle osaliste olekud pea peale pöörata. Sündmust, persooni on teadagi alati võimalik kujutada erinevatest fookustest ja erinevate rõhuasetustega: foto võib inimest või olukorda  ülendada, alandada, haletseda, mõnitada ja pole olemas neutraalset fotot, sest pildi valik on võimužest. Suvaliselt arhiivist võetud foto, mille on oma kontekst ja vahel isegi ajalugu, raamistab  alati loo ja annab selle soovimatu või vahel ka pahatahtliku kõrvaltähenduse. Ma olen viimastel aastatel  võidelnud—ja ilmselt võitlen edaspidigi ühe foto järjekindla, lausa kummitusliku ilmumisega oma mistahes-teemaliste kolumnide kõrval. Kunagi tehti Postimehe Arteri jaoks nimelt  lemmikloomaomanike eri ning spetsiaalselt selle jaoks pildistati omanikke...

Kas inimesel on õigus piinarikastes tingimustes kasvatada teist elusolendit ainult selleks, et maha võtta tema ilus nahk ja teha sellest endale müts või krae? Tappa 200 naaritsat, et lohiseda peenele vastuvõtule pikas kasukas või lüüa maha loom, et teha tema sabast võtmehoidja? Tunnistan, et minu suhe loomade ärakasutamisse inimese poolt on kahetine. Pean lugu veganitest, ent mõistan seda, et meie kliimas on ellujäämiseks ikka söödud liha ja tarbitud piima ning mune ning sellist toiduvalikut toetavad siinmail ka toitumisteadlased. Ma arvan, et on keskkonnateadlik ära kasutada nende põllumajandusloomade nahad, niipalju kui see on võimalik, keda inimene kasvatab, neid muidugi ära kasutades, et saada oma eluks vajalik toit. Ma ei kujuta ette elu ilma nahast jalatsiteta ja söön liha. Pean intellektuaalselt huvitavaks, ent äärmuslikuks ökofeministlikku arusaama, mis näeb piima- ja munade tarbimise taga soolise võrdõiguslikkus temaatikat: emasloomade- ja lindude ekspluateerimist, sest pii...