Skip to main content

Laelamp ja muud müsteeriumid

Täna selgus, et laelamp autos põles sellepärast, et ta oli sisse lülitatud! Huvitav, kuidas ma selle peale eile ei tulnud, et lambile vajutada selle ära kustutamiseks, liiatigi, et minu oma Mitsubishi Coltis on sama süsteem.
Prius muutub üha käepärasemaks, juba vahepeal unustasin ära, millega sõidan ja imestasin, miks mõni järgi vaatab. Siis tuli meelde, et neid autosid ju pole eriti liikluses nähtud, Tallinnas olevat müüdud üks.
Täna juba pisut jälgisin tabloolt oma sõidumaneeri, et kas on öko või mitte. Sõidan nagu taltsas tädi kunagi! Ja sooritasin selle peale mõned kütust raiskavad kiirendused ristmikult paigalt võttes. Gaasijalg tahab harjutamist, olen väikse autoga päris ärgas paigaltvõtja, aga Prius kui suur auto tahab raskemat ja järsemat vajutust.
Muidugi on oht, et imetled oma sõidumaneeri ja selle dünaamikat ega vaata enam liiklust, eeldades, et auto vaatab ise, kuhu ja kuidas sõidab.
Tagurdamise kaamera on väga mugav, kitsas parklas ja ka koduõues säästab närve. Ajangi auto kodu kitsasse parkimiskohta tagurpidi, pole esiotsa ja äärekivi kohtumist karta.
Leidsin üles kella, et auto aeg õigeks panna, seda kohta otsisime ka Toyota salongis koos müügimehega ega leidnud.
Ja avastasin veel ühe elegantse detaili ehk jalgaderuumi valgustuse, mis töötab pisut aega pärast auto seismajäämist (et näeksin oma jalad pedaalidelt ära võtta või kingi puhastada või miks küll?)

Comments

  1. BP, mis eksperimenti sa teed, mingi "proovin elus esimest korda plond olla" rollimäng?
    Ja kas on siis mõnus?

    ReplyDelete
  2. Et sa naeksid oma autosoidu vanad kossud jalast ara votta ja kontsad alla panna :)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühis...

Naised kaitseväkke? Eesti vajab asendusteenistust. Ilmunud Eesti Päevaleht/Delfi 2.04.2022

  Kas Euroopa hapras julgeolekuolukorras tasuks Eestis muuta ehk naiste kaitseteenistus kohustuslikuks, nagu Iisraelis? Seda võiks teha, kui kaitseväes arendada välja asendusteenistus, mille sisu oleks kodanikukaitse, sõjameditsiin, erinevad hooldusteenused, millele oleks rakendust erinevate kriiside ajal.  Kui naine soovib relva kanda, ka see valik on Eesti kaitseväes naistele avatud ja on jäänud pigem kasarmute majutustingimuste taha toppama.  Samas on mehi, kes ei soovi maailmavaatelistel veendumustel relva kanda, aga võiksid omandada kodanikukaitse või päästjate või kasvõi hooldustöötajate oskusi.  Kriiside ajal on riigil selliseid inimesi, kes on valmis suunduma kriisikoldesse, väga vaja. Meenutagem kasvõi hooldustöötajate puudust haiglates seoses koroonakriisiga. Või praegu näiteks sõjapõgenikega seotud probleemide haldamist. Abitusega kokkupuutumine avardab ka inimeste maailmast arusaamist.  Sõda Ukrainas on näidanud, et see, mis toimub tagalas, pole vähe...