Skip to main content

Meie suhe muutus romantiliseks

Laupäeva õhtul Vormsi praamil Priuses lebades avastasin, et minu suhe Toyota Priusega on muutunud romantiliseks! Sain aru, mille eest seda autot ostes makstakse. Meil võib olla raske lahkuda.. Nimelt ilmnes hübriidmootori täiesti konkurentsitu eelis: see võib olla praamil sisse lülitatud, sest ta ei tossa. Keegi ei saa aru, et auto töötab, ja see ei sega kedagi, aga küte on sees, auto on soe ja ventileeritud. Lasin istme lamamisasendisse, pikutasin ülimugaval istmel ja vaatasin Klassikaraadiost džässi kuulates naviseadmelt auto teekonda merel. Tõeline meditatsioonihetk.
Paar korda auto siiski lülitas bensiinimootori korraks sisse 40 minutise reisi jooksul, aga muidu, täiuslik lebotamine.
Maanteel olin selleks hetkeks ära proovinud ka Priuse power-režiimi. Kuna ma pole sõitnud nii võimsa autoga, siis pärast neid suts ja valmis möödasõite mõistan ka bemmivendade tundeid, kes maanteel oma kiire autoga sõeluvad. Üldiselt kõlbab rahulikul maanteel ka Priuse ökorežiim, ei pea bensiini raiskama.
Praami ja sealt maha sõites oli nalja kui palju, sest abivalmis laevameestele näis, et ma ei saa oma autot käima. Ja siis, kui liikuma hakkas, olid silmad suured.
Oleks aega rohkem, oleks kummitusautoga Vormsil ka metsa veerel sigu ja kitsesid varitsenud, tavalise auto müra peale jooksevad nad ära, hübriidiga saaks ligi hiilida.
Miinuspooltest tõdesin, et auto uksed ja tagaluuk kolisevad ikka väga plekiselt. Kui kunagi kümme aastat tagasi uut Shkoda Fabiat ostsin, siis müüja jutust jäi meelde, et hea auto uks läheb kinni pehme mütsuga, mitte plekikolinaga. Fabial oli isegi pehmem mütsatus, kui Priusel, kui ma õigesti mäletan, vähemalt, mis puutub tagaluuki.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...

Baltimore´i ajakirjanduskonverents

Investigative Reporters and Editors on järjekordne MTÜ vormis organisatsioon, kes elatub doonorite rahast. Annetada saab IRE heaks ka aega, seda kommet eesti eksperdid jt. tõenäoliselt teavad kogemustest kodumaal. Näiteks on siin mentorite programm ehk esinejad kõikvõimalikest USA väljaannetest jagavad oma teadmisi tasuta, lisaks võib mentorlus teadagi jätkuda ka pärast konverentsi ehk võib ennast mingile gurule sappa haakida, kui ta peaks huvi üles näitama. Linn näeb välja nagu suvaline skandinaavia ajaloota linnake. Olevat enne krahhi olnud islandlaste lemmikostukoht, lähedal tulla. Kuna olen võrguasjanduses innukas algaja, kuulasin siin täna püüdlikult IT meeste (technies) töötubasid. Polegi nii lootusetu, masinate käsitlemine ja tarkvara mõistmine on ju tegelikult kättevõtmise asi, kui mõni trikk peaks vajalikuks osutuma. Põhiline, et tead, kust üldse otsida. Täna hommikul võitlesin hotellitoa kohvimasinaga, minu loogika ütles, et umbset plasttopsikest ei saa panna kohvimasinasse, ...

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühis...