Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus?

Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti.

Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap-muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasutab terasel, naljakal ja kohati perverssel viisil eestivene laulja, laulutegija ja videokunstnik Tommy Cash.

Samal ajal kui globaalsed trendid on kohal, kasutatakse popmuusikas palju etnilisi mustreid, kombineerides etnot ja elektroonilist muusikat, kandes edasi eesti traditsioonilist depressiivsust – näiteks Maarja Nuut või Trad.Attack.

Väga paljud inimesed, nende seas noored, peavad koorimuusikat ja laulupidu tähtsaks. See on institutsioon, mida keegi Eestis ei saa ignoreerida. Laulupidu muutub iga korraga professionaalsemaks ning koorid ja tantsuansamblid võistlevad tugevas konkurentsis pääsu eest laulupeole või tantsupeole.

Kirjandus ja kunst muutuvad üha enam nišinähtusteks, nii kirjandus- kui kunstimaastik on väga killustunud. Meil on huvitavaid teatritruppe ja traditsioonilist akadeemilist teatrit, riiklikult finantseeritud teatrit ja ooperit, mis  arenevad üha enam kommertsiaalses suunas.

Kunst oli oluliselt huvitavam 1990ndatel, kui kunstielu finantseeriti Sorose fondi rahadega ning palju uusi mõjusid tuli sisse, inimesed hakkasid reisima. Kunstis küsiti 1990ndatel suuri küsimusi, mineviku ja tuleviku kohta, nüüdseks näeb kunstis palju pealtnäha uue kordamist. Eksperimentaalne teater NO99  sulges hiljuti uksed, sest ei suutnud enam kommunikeerida laiema auditooriumiga. Publik eelistab tükke, mille sarnaseid nad on varem vaadanud, natuke nalja saada ja lihtsalt meelelahutust pärast rasket tööpäeva.

Eesti inimestel on ikka aega ja raha kultuuri jaoks, paljude jaoks on kunst või kultuuri eri valdkonnad  ka harrastusteks (maalimine, koorilaul, rahvatants). Ilmselt kasvab kultuuri kui hobi tähendus inimeste elus ka tulevikus nagu see on Soomes, sest inimestel on rohkem vaba aega, nad ka elavad  kauem ja on tervemad.

Eesti professionaalne ja rahvakultuur sõltub suuresti riiklikust rahastusest, kuigi on ka erasponsoreid.

Meil on Eesti film ja teletoodang, mis näiteks väga edukalt kasutab inspiratsiooniallikana Eesti ajalugu.

Eesti 1990ndad on ikka veel üsna puutumata materjal kunsti vaatenurgast. Meil jooksis hiljuti Eesti televisioonis kallilt toodetud teleseriaal „Pank“, mis rääkis noorte eestlaste oma panga loomise, arendamise ning ära müümise lugu 1990ndatel. Loodan, et 1990ndate lugusid interpreteeritakse ka tulevikus.

Eesti linnad on siiani veel väga eksootilised välismaalaste ja turistide jaoks, siit leiab segu keskaegsest, nõukogude perioodi ja uuematest ehitistest ja linnaruumist. Arvan, et siin on meil veel palju avastada, hinnata ja nii meie endi kui ka külaliste  jaoks eksponeerida. Kahju, et nii nagu Tallinn või ka väikesed linnad muutuvad rikkamaks, hävitavad nad kiiresti mineviku vaesema aja keskkonna ning ehitavad asemele suured ostukeskused. Tulemuseks on see, et Eesti väikelinnad näevad üha enam välja nagu Tallinna äärelinnad või mistahes Põhja-Euroopa väikelinnad. Arusaam, et ka nõukogude aja ehitised on osa meie kultuuripärandist, ei tule kergelt.

Missugused on teie arvates Eesti väljakutsed tulevikus, eriti kultuuri vallas?

Kultuur on väga globaalne nähtus. Inimesed reisivad ja nende huvid muutuvad väga erinevaks, kultuurimaastik muutub üha killustunumaks sest auditooriumi huvid muutuvad üha killustunumaks. On väga vähe sündmusi, mis meelitavad suuri auditooriume, võib-olla laulupidu või üllatavalt ehk Eurovisioon (Eesti laul) on olnud väga populaarne pikka aega. Eesti filmi auditoorium on alati väike olnud. Kõik see muudab eesti kultuuri tootmise väga kalliks. Turundus nõuab palju tähelepanu, sest me oleme ääremaa, aga ma siiski loodan, et võime siiski müüa oma lugusid maailmale, näiteks postsotsialistlikust minevikust -- kui seda teha professionaalselt.

Eesti ühiskond on väga väike ja mõnikord on tunda originaalsete mõtete puudust. Kõik tunnevad kõiki. Ehk reisimine ja uute ideede import ning rahvusvaheline koostöö võivad kaasa tuua inspiratsiooni ja produktiivseid kultuuride kokkupõrkeid. Venekeelsete inimeste kaasamine meie kultuurimaastikule ja kultuuritoodangu protsessi võib samuti anda huvitavaid tulemusi.

Mida te näete Eesti inimeste identiteedi tugevustena ja parimate omadustena ning kuidas need ilmnevad  maa kultuuripildis?

Eesti inimesed on väga paindlikud ja head õpilased. Meil on peaaegu alati olnud välismaised valitsejad, oleme olnud koloniseeritud ja okupeeritud ning alati midagi õppinud ja kuidagi üle elanud rasked ajad. Me oleme kiired ja kohaneme muutustega, kuigi siin on erinevusi, kui pidada silmas vanusegruppe, regionaalseid iseärasusi või sugu. Siin on hiiglaslikud põlvkondade, hariduslikud ja soolised erinevused väärtustes: maamehed on konservatiivsemad kui linnas elavad naised, naised on haritumad. Meil on rikas Tallinn ja vaena Lõuna-Eesti. Nii on meil väga palju erinevaid arusaamu, mis üldse Eestis ja maailmas toimumas on. See teeb mõnikord asjad keeruliseks ja vallandab ka poliitilisi kokkupõrkeid. Parempoolsed poliitilised arengud toovad kaasa hirmu erinevuste ja välismaalaste ees, samuti globaalsete arengute ees.

Milline näeb välja koostöö Eesti ja Soome vahel teie silmis ja mis on selle tähtsamad asjaolud?

Eesti ja Soome on edasi head naabrid, nagu me oleme olnud kogu aeg! Meie kultuurisuhted on lähedased, aga palju sõltub ka sellest, kui palju me oskame teineteise keeli tulevikus. Eestlased on mures, et üha vähem soomlasi käib Eestis. Eesti on muutumas üha kallimaks ja vähem eksootilisemaks, kui ta ehk oli  minevikus.

Kuidas saab teoks inimeste vaheline võrdõiguslikkus Eesis? Kui see üldse saab teoks?

Eesti on talupojaühiskond, kus naised on alati tööd teinud. Eesti mehed nagu naisedki töötavad palju, ka kodus, ja mehed ei ole naiste karjääri vastu, ehkki siiski loodavad, et kogu hoolitsemise valdkonna töö jääb ühiskonnas naiste teha. Mis puutub võimu jagamisse, eelistavad Eesti mehed hoida võimu endale, nagu igal pool mujalgi, ma arvan. Nõukogude aeg mõjutab meie keskealisi tugevalt, meil oli 100% naiste tööhõive minevikus, olid nii naistraktoristid kui teetöölised ja ehitajad 1940ndatest kuni 1980ndateni.

Noored naised avastavad ja võtavad omaks lääne feminismi vähemkriitiliselt kui minu põlvkond ja kasutavad loosungid, mis tuginevad USA päritolu soolise võrdõiguslikkuse arengutele. Kui vaadata näiteks internetiportaale nagu Feministeerium, leiab USAst inspireeritud diskursusi, kaasa arvatud #MeToo. Meil on ka LGBT liikumised osana võrdõiguslikkuse diskussioonist.

Et konservatiivsed tendentsid on ülekaalus, kardan, et Eesti areneb enam ja enam samas suunas Poola ja Ungariga -- mis puutub arusaamadesse rahvusest või soost. Paljud naised on siiski konservatiivse surve vastu, nende hulgas enamik, aga mitte kõik intellektuaalid. See on huvitav, ehkki ka murettekitav areng.