Skip to main content

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile.
Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli. 
Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust. 
Mind hirmutab vahel rahvuskonservatiivsus, see seostub kapseldumisega ja teiste tegevuse kiiva valvamisega, et ikka kõik oleks viisipärane: õiged laulud ja õiged rahvariided, samad raamatud ja filmid. Minu jaoks on rahvuskonservatiivsus alati igav, ahistav ja umbne maailmavaade olnud.
Kui eestikeelse hariduse tulevik oli Riigikogu suures saalis arutluse all, kasutati väljendeid nagu meelekümblus ja isegi ajukümblus, mille eesmärgiks peaks olema see, et siin elavad inimesed saavad kõik ühtemoodi aru naljast -- mis on keeleoskuse kõrgeim tase ja märk kultuuri tundmisest. Pealtnäha õilis, eesti rahva püsimisele suunatud idee sisaldab aga normatiivsust üksikisiku suhtes, kui inimene satub olema teise emakeelega, tuleb ta allutada ümberkasvatamisele. Ei piisa sellest, kui teiskeelne inimene õpib selgeks kohaliku keele ja on lojaalne. 
Mulle ajab selline "üksmeele" tagaajamine hirmu peale, sest pean mitmekultuurilisust Eesti rikkuseks. Loomulikult peavad kõik siin elavad inimesed oskama eesti keelt, aga kõik ei pea mõtlema ühtemoodi. Eesti oleks palju igavam, kui kõik oleksid läbinud kohustusliku meelekümbluse.
Samasugust normatiivsust nagu rahvustesse suhtumises näeme suhtumises naistesse, kelle ülesannet suurem osa erakondi näeb rahvastiku juurdekasvu tagamises, naiste valikuid ei nähta vabade inimeste vabade valikutena. Selles võitluses on mul pea 30-aastane staaž, minu naisõiguslikud vaated kujunesid välja 1990ndatel, kui naisi nähti rahvuskehandi juurdekasvu vahendina ja mina tahtsin indiviidina näha ja muuta maailma. Täna olen endiselt feminist, kuigi ei poolda siingi mehaanilisi lahendusi nagu sookvoodid, sest sugu pole inimese ainus omadus.  Iga naine võib vabalt valida, kas ta tahab palju lapsi, pühenduda hoolitsemisele või tahab pühendada ennast oma annete väljaarendamisele. Keegi teine ei saa üksikisikule ette kirjutada tema valikuid tema soo põhjal ka naised ei peaks omavahel teineteisele ettekirjutusi tegema, naised ongi erinevad. 
Viimasel ajal olen rohkem kokku puutunud loomade õigustega. Loomakaitsjaid nähakse järjekordsete ärakeelajatena, ent näiteks karusloomakasvatuse puhul on tegu eetilise valikuga, mitte lihtsalt keelamisega. 
Oma tegevuses näen  loogilist rida naiste, vähemusrahvuste, seksuaalvähemuste ja loomade õiguste kaitsmise vahel, sest need kõik on omal kombel allutatud grupid, kellele näidatakse sageli koht kätte, need, kelle suhtes suuremad ja tugevamad struktuurid rakendavad eeskirju ja normatiive ehk võimu. 
Olen loomult isepäine ega talu ettekirjutusi ning sotsiaalliberaalina ei tee neid ka teistele.
Üle kõige vajab Eesti arenguks vaimset vabadust ja näen, et nende valimiste põhiküsimus ongi, kas liigume suletuse ja piirangute poole või jääme vabaks ja võimalusterohkeks maaks.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”