Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.
Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.
Mind hirmutab vahel rahvuskonservatiivsus, see seostub kapseldumisega ja teiste tegevuse kiiva valvamisega, et ikka kõik oleks viisipärane: õiged laulud ja õiged rahvariided, samad raamatud ja filmid. Minu jaoks on rahvuskonservatiivsus alati igav, ahistav ja umbne maailmavaade olnud.
Kui eestikeelse hariduse tulevik oli Riigikogu suures saalis arutluse all, kasutati väljendeid nagu meelekümblus ja isegi ajukümblus, mille eesmärgiks peaks olema see, et siin elavad inimesed saavad kõik ühtemoodi aru naljast -- mis on keeleoskuse kõrgeim tase ja märk kultuuri tundmisest. Pealtnäha õilis, eesti rahva püsimisele suunatud idee sisaldab aga normatiivsust üksikisiku suhtes, kui inimene satub olema teise emakeelega, tuleb ta allutada ümberkasvatamisele. Ei piisa sellest, kui teiskeelne inimene õpib selgeks kohaliku keele ja on lojaalne.
Mulle ajab selline "üksmeele" tagaajamine hirmu peale, sest pean mitmekultuurilisust Eesti rikkuseks. Loomulikult peavad kõik siin elavad inimesed oskama eesti keelt, aga kõik ei pea mõtlema ühtemoodi. Eesti oleks palju igavam, kui kõik oleksid läbinud kohustusliku meelekümbluse.
Samasugust normatiivsust nagu rahvustesse suhtumises näeme suhtumises naistesse, kelle ülesannet suurem osa erakondi näeb rahvastiku juurdekasvu tagamises, naiste valikuid ei nähta vabade inimeste vabade valikutena. Selles võitluses on mul pea 30-aastane staaž, minu naisõiguslikud vaated kujunesid välja 1990ndatel, kui naisi nähti rahvuskehandi juurdekasvu vahendina ja mina tahtsin indiviidina näha ja muuta maailma. Täna olen endiselt feminist, kuigi ei poolda siingi mehaanilisi lahendusi nagu sookvoodid, sest sugu pole inimese ainus omadus. Iga naine võib vabalt valida, kas ta tahab palju lapsi, pühenduda hoolitsemisele või tahab pühendada ennast oma annete väljaarendamisele. Keegi teine ei saa üksikisikule ette kirjutada tema valikuid tema soo põhjal ka naised ei peaks omavahel teineteisele ettekirjutusi tegema, naised ongi erinevad.
Viimasel ajal olen rohkem kokku puutunud loomade õigustega. Loomakaitsjaid nähakse järjekordsete ärakeelajatena, ent näiteks karusloomakasvatuse puhul on tegu eetilise valikuga, mitte lihtsalt keelamisega.
Oma tegevuses näen loogilist rida naiste, vähemusrahvuste, seksuaalvähemuste ja loomade õiguste kaitsmise vahel, sest need kõik on omal kombel allutatud grupid, kellele näidatakse sageli koht kätte, need, kelle suhtes suuremad ja tugevamad struktuurid rakendavad eeskirju ja normatiive ehk võimu.
Olen loomult isepäine ega talu ettekirjutusi ning sotsiaalliberaalina ei tee neid ka teistele.
Üle kõige vajab Eesti arenguks vaimset vabadust ja näen, et nende valimiste põhiküsimus ongi, kas liigume suletuse ja piirangute poole või jääme vabaks ja võimalusterohkeks maaks.
Comments
Post a Comment