Skip to main content

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine


Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.

Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.

Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.

Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!

MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.

Õhtul Golden Bridge, Alcatraz ja rikkurite villad. Minu kujutlus surfajate ja hipide Californiast täienes oluliselt.

Comments

  1. Õnnitlused, Barbi, superblogi! Huvitav, kaasa kiskuv!
    Kuid... Hm, mind üllatasid täna paar mõtet ja mitte just meeldivalt.
    Esiteks. Seksuaalne ahistamine ON tõsine teema. See, et Eestis ja Ida-Euroopas seda naeruvääristatakse ning vähetähtsaks peetakse ei räägi mitte niivõrd feminismi(de)st vaid nendes ühiskondades valitsevast mentaliteedist. Ja mitte just hästi.
    Teiseks. See, et "oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt" pole mingi uhkuseasi. See on lihtsalt järjekordne näide naistele juba niivõrd tavaliseks saanud "ellujäämine olemasolevates, pealesunnitud tingimustes"-eluviis. Küsimus pole ellujäämises, ellu oleme jäänud aga mis hinnaga, mis elukvaliteet meil on olnud? Küsimus on põhimõttes: mille k...di pärast pean naisena sellist asja üldse millegi "normaalse", millegi vältimatuna ja pealegi igapäevaselt taluma?

    Parimat!
    Anna-Maria

    ReplyDelete
  2. Ahistamine on tõsine siis, kui küsimuse all vägivald, vaimne või füüsiline. Millest siin asi lahti läks, oli üsna tühise flirdi alla liigituv vahejuhtum (umbes, keegi katsus kintsu möödaminnes. Ja ülekuulamine stiilis: kas teil pole millegi üle kaevata tekitas tunde, et oleme kloostris abtissi juures ülekuulamisel.

    ReplyDelete
  3. Ahistamine on tõsine igal juhul, see on inimese vabaduse, õiguse, väärikuse küsimus. Ka siis, kui keegi suvaline minu tahte vastaselt mu kintsu katsub. Miks ta arvab, et ta võib seda teha? Puhas seksuaalne ahistamine ja mitte sugugi vähem tõsisem kui vaimne või füüsiline.
    Ja fakt on ka see, et selliste ilmingute naeruvääristamine pärsib raskemate juhtumite tähtsust.
    Flirt on ikka kahepoolne ja kui üks pool sellega kaasa ei lähe või teda "lähenemiskatse" häirib, siis ei saa seda enam flirdiks pidada. Ja sellisel juhul on inimesel täielik õigus oma pahameelt väljendada. Või peaksime vaikselt välja kannatama, üle elama, ära unustama?

    Anna-Maria

    ReplyDelete
  4. Nojah, aga nii mõnigi suhe saab alguse ühe poole intensiivsest ja sageli teisele poolele vastuvõtmatustki huvist...
    Aga tõesti, füüsiline ja vaimne vägivald pole aktsepteeritavad.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”