Skip to main content

Saksa kodu New Orleansis


Eilne õhtu New Orleansi French Quarteris jõukas saksa juurtega peres õhtusöögil, vanapaar, poeg ja minia. Maja 1850ndatest, ostetud halvas seisukorras, ise restaureeritud. Külluslik, nipsasjakestega, aga õdus. Orkaan Katrinast puutumata kant, oli olnud vaid "a bit of unconvenience" siin.
Saksa taust selgus, kui jutuks tulid jõulutoidud: hapukapsas ja verivorst ühendavad rahvaid! Ja polnud juhuslik, et vana kuldse retriiveri nimi oli Fräulein (Komm hier! kutsuti teda, või oli see siiski Come here!). Teine koer oli olnud Dresden, võetud räsitud kutsikana varjupaigast (ja toonud meelde purukspommitatud linna). Kohtumine loomaga oli ette arvata, sest mainisin "lemmikloomad soovitavad" oma home hospitality eelistustes, lootes küll kohtuda hästitoidetud kassidega.
Saksa keelt peres keegi ei osanud, kuigi ennast peeti sakslasteks. USA pikaaegne isolatsioonipoliitika olevat süüdi selles, et siin ei osata võõraid keeli. Ja ei tulnud kõne alla, et keegi oleks õppinud saksa keelt 1950ndatel.
Kodutöö oli hiilgav: kuulsin kohe, et Stalin on sama suur kurjategija kui Hitler. Terased küsimused perepojalt: kuidas saab olla kindel, et Venemaa ei sekku Eesti valmistesse (seletasin Eesti valimissüsteemi ja kodakondsuspoliitikat, mis võiks selle välistada). Mis õieti eristab Eestit Valgevenest (muidugi, Euroopa Liit, demokraatia, sõnavabadus ja mis veel, igatahes hea mõtlemisülesanne kõigile, kes peavad idaeuroopa postkommunismi ajastu üksikasju seletama ameeriklasele).
Küsiti ka kas Eestis on juute. Juuditeema arenedes avaldas vanahärra kahetsust, et ajaloos on tehtud koledaid asju ja küsis pojalt noomival toonil, kas ta ikka mäletab neid filme History Channelilt. Õnneks suunas perenaine jutu mujale, mõtlesin, et mis ma pean nüüd kostma selle saksa süü avalduse peale.
Huvitas veel omandireform (seletasin muuhulgas baltisaksa omandi saatust Eestis) ja tervishoiupoliitika. Kuuldes, et eestlane maksab oma palgast tervishoiule 13%, hüüatas pereema: oh my god! Parempoolsete vaadetega pere eelistas kindlalt eratervishoidu, tuues hoiatava näitena briti ja kanada süsteemid, mis tähendavat pikki järjekordi ja kehva teenust. Kas ma usaldan tõesti riiklikku tervishoidu?
Veel tuli jutuks sotsiaal (munitsipaal) korterite süsteem ja loomakaitse, juttu jätkus kauemaks. Nimetasin eestlase eelistatud koeratõuge: hunt, dobermann, rotveiler (see meeldis perepojale) ja seletasin, miks Eestis on koerad kurjad Maksuraha kasutamine tundub inimesi huvitavat detailideni!
Mis sunnib ühte New Orleansi peret kutsuma külla võhivõõra välismaalase? Home hospitality traditsioon on levinud, sageli tegelevad sellega pensionärid, kultuurihuvidega koduperenaised. Minu valisid nad välja kui eurooplase, sest nad fännavad Euroopat, kus on ka korduvalt reisinud, kuid mitte Eestis.
Ja muidugi, muljetavaldav mitmekäiguline õhtusöök: suurepärane gumbo (paks cajuni köögi supp) ja pecan pie!
New Orleansi kulinaarseid traditsioone rõhutatakse igal sammul, ei saa kurta.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”