Skip to main content

New Orleans, äike

Taipan üha enam, et Obama ruulib täiega: oli viimane aeg valida selle maa presidendiks must mees! Siinne välispoliitikast üldiselt mittehooliv meedia jälgib praegu Obama iga sammu Lähis-Idas. Maailma kulg on ühemõtteline: valgete massade aeg lihtsalt on läbi, praktikas pole valgete ülemvõim jätkusuutlik.Värvilisi inimesi tuleb juurde igas maailma otsas, võrdlen Eesti kaduvat 1,5 miljonit kolleegide kodumaal toimuva juurdekasvuga (Malaisia, Ghana, Süüria, Sierra Leone)...
Loid, lärmakas ja tiirane New Orleans, eile õhtul väike linnatiir. Ootasin rohkem autentsust, aga kuidas saakski siinne kant tõrjuda kaubastumist. Kõiki erutas linna ainus kasiino, süüria kolleeg sukelduski sinna ööks, silmade särades. USAs kasiinod teatavasti keelatud, v.a teadagi Las Vegas, kus võib ennast surnuks mängida. Tere tulemast Eestisse, kus vist väiksemad keldri- ja korterikasiinod peavad uksed sulgema, aga hasartmänguvõimalused on endiselt "muljetavaldavad". Üldse tundub Eesti mulle üha enam ülivaba maa, st. saan aru, mis see praktikas tähendab: s.o. peaaegu karistamatu tegutsemine mistahes alal, mis annab aktiivsematele ja agressiivsematele kõik võimalused, aga muudab inimesed ka kaitsetuks, kui viltu veab.
Lennu ajal sain selgust USA ja Inglismaa erinevuste juurtest: USA valge rahvastiku hollandi (saksa) juured seletavad paljutki, nt. ameeriklaste eesmärgipärasust, töökust, kalduvust introspektsiooniks, mis olevat hollandi (saksa) kultuuri mõju ja mis inglise kultuuris puudub.
Täna külaskäik kohalikku ülikooli, mis on järjekordne jesuiitide rajatud asutus. Pidi olema siiani tunda selle usulahu mõju hariduselus, jesuiidi koole loetakse parimateks. Segregatsioonipoliitika tõttu on New Orleansis säilinud ka mustade jesuiidi traditsioonidega ülikool - Xavier´ülikool.
Õhtul home hospitality, lähen kellelegi külla kui huvitav välismaalane!

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu...