Skip to main content

Vestlused Pentagonis

Täna siis üks reisi tipphetki Washingtonis: Pentagon. Võimuarhitektuuri klassika, meenuvad kohe Berliini vastavad ehitised, Tempelhofi lennujaam näiteks, või ka Moskva ja Brüsseli lahmakad võimukoridorid. Ehitust alustati 1941 ja kõik võttis aega kokku 15 kuud!
Laigulised mundrid, heledad tanksaapad ja treenitud kehad lõpututes koridorides; viimase osas, miline kontrast keskmise rämpstoidusõltuvuses ameeriklasega. Siin riigis oleks vaja rahvuslikku allavõtmisprogrammi. Kas Michelle Obama ei võiks hakata propageerima rulluisutamist? Valge maja ees nimelt on väga hea rada, kus paljud juba praegugi uisutavad...
Õnnestus julgeolekuteemalisse vestlusse lõigata paari rutiinivabama küsimusega.Esiteks, miks on Pentagonil vaja osakonda nimega Entertainment. Nimelt konsulteerivad nad Hollywoodi filmitööstust ja vahendavad artiste väeosadesse. Mind huvitas ennekõike koostöö filmitööstusega. Esitasin suunava küsimuse: kas koostöö on vajalik sõjamasina PR jaoks. On ju selge, et USA kui militaarjõu kuvandit maailmas vahendavad suuresti Hollywoodi filmid ja on kasulik, kui see on Pentagoni kontrolli all. Ei saanud aga kinnitavat vastust oma ilmselt paikapidavale oletusele. Rõhutati, et koostöö meelelahutustööstusega on vajalik moraali tõstmiseks, mis on muidugi PR äri teine pool.
Ja veel: kuulsin, et USA armees on homoteema päevakorral, nagu kogu riigis. Et kas peaks sõjaväes avalikult kuulutama oma sättumust. Geid on üha häälekamad, pärast seda, kui Bushi aeg läbi sai. Avaldasin arvamust, et homoseksuaalsuse aktsepteerimine armees kõigutaks oluliselt militaarkultuuri alustalasid, kus siiras meestevaheline (rinde)sõprus (buddying) ja verevendlus on alati asja juurde kuulunud. Või, tooks see hoopis selgust militaarkultuuri alustalade osas (vt. Klaus Theweleit meeste fantaasiatest)? Siiski, vastuseks oma küsimusele kuulsin, et ähemas tulevikus pole oodata gei-eriväeüksuste mooodustamist USA armees.
Emotsionaalne oli tunnistada paika, kuhu lennuk sisse sõitis, tappes koos lennukisviibinutega ligi 200 inimest, nende hulgas äsja Dullese lennuväljalt reisile läinud pere kolmeaastase lapsega. (Hakkan siin üleskruvitud tunnete maal muutuma sentimentaalseks!)
Muidugi on ehitis restaureeritud, rajatud on mälestuspark ja kabel.
Õhtul kolasin 14. tänava kandis, leidsin kuulsa alternatiivkohviku Busboys and Poets ja endagi üllatuseks ostsin peale Slavoj žižeki raamatu "Violence" ka Barack Obama autobiograafilise "Dreams from My Father". Mind on tõesti hakanud tema lugu huvitama, poleks eales arvanud, et siin selline kultus möllab.
Maksis alla 15 dollari ja peale selle tuli meelde Märt Väljataga soovitus, et tegemist on tõesti hea raamatuga.

Comments

  1. Kogu su Dallase-armastusele vaatamata on Washingtoni teise lennujaama nimi siiski Dulles :)

    ReplyDelete
  2. Jah, pidingi just hakkama ära parandama, ise lahkun ka sellesama jaama kaudu....Olen fikseerunud Dallasesse.

    ReplyDelete
  3. Sul vedas, mind lasti 2007 ainult kahe ukse vahele külma (väljas oli nii umbes 37)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”