Vestlused Pentagonis

Täna siis üks reisi tipphetki Washingtonis: Pentagon. Võimuarhitektuuri klassika, meenuvad kohe Berliini vastavad ehitised, Tempelhofi lennujaam näiteks, või ka Moskva ja Brüsseli lahmakad võimukoridorid. Ehitust alustati 1941 ja kõik võttis aega kokku 15 kuud!
Laigulised mundrid, heledad tanksaapad ja treenitud kehad lõpututes koridorides; viimase osas, miline kontrast keskmise rämpstoidusõltuvuses ameeriklasega. Siin riigis oleks vaja rahvuslikku allavõtmisprogrammi. Kas Michelle Obama ei võiks hakata propageerima rulluisutamist? Valge maja ees nimelt on väga hea rada, kus paljud juba praegugi uisutavad...
Õnnestus julgeolekuteemalisse vestlusse lõigata paari rutiinivabama küsimusega.Esiteks, miks on Pentagonil vaja osakonda nimega Entertainment. Nimelt konsulteerivad nad Hollywoodi filmitööstust ja vahendavad artiste väeosadesse. Mind huvitas ennekõike koostöö filmitööstusega. Esitasin suunava küsimuse: kas koostöö on vajalik sõjamasina PR jaoks. On ju selge, et USA kui militaarjõu kuvandit maailmas vahendavad suuresti Hollywoodi filmid ja on kasulik, kui see on Pentagoni kontrolli all. Ei saanud aga kinnitavat vastust oma ilmselt paikapidavale oletusele. Rõhutati, et koostöö meelelahutustööstusega on vajalik moraali tõstmiseks, mis on muidugi PR äri teine pool.
Ja veel: kuulsin, et USA armees on homoteema päevakorral, nagu kogu riigis. Et kas peaks sõjaväes avalikult kuulutama oma sättumust. Geid on üha häälekamad, pärast seda, kui Bushi aeg läbi sai. Avaldasin arvamust, et homoseksuaalsuse aktsepteerimine armees kõigutaks oluliselt militaarkultuuri alustalasid, kus siiras meestevaheline (rinde)sõprus (buddying) ja verevendlus on alati asja juurde kuulunud. Või, tooks see hoopis selgust militaarkultuuri alustalade osas (vt. Klaus Theweleit meeste fantaasiatest)? Siiski, vastuseks oma küsimusele kuulsin, et ähemas tulevikus pole oodata gei-eriväeüksuste mooodustamist USA armees.
Emotsionaalne oli tunnistada paika, kuhu lennuk sisse sõitis, tappes koos lennukisviibinutega ligi 200 inimest, nende hulgas äsja Dullese lennuväljalt reisile läinud pere kolmeaastase lapsega. (Hakkan siin üleskruvitud tunnete maal muutuma sentimentaalseks!)
Muidugi on ehitis restaureeritud, rajatud on mälestuspark ja kabel.
Õhtul kolasin 14. tänava kandis, leidsin kuulsa alternatiivkohviku Busboys and Poets ja endagi üllatuseks ostsin peale Slavoj žižeki raamatu "Violence" ka Barack Obama autobiograafilise "Dreams from My Father". Mind on tõesti hakanud tema lugu huvitama, poleks eales arvanud, et siin selline kultus möllab.
Maksis alla 15 dollari ja peale selle tuli meelde Märt Väljataga soovitus, et tegemist on tõesti hea raamatuga.