Skip to main content

New Orleans, AIDS ja jazz

Orkaan Katrina oli pigem musta vaese elanikkonna mure. Krediitkaardita ja autota heidikud ja varatud olid need, kes jäid vastu tahtmist linna, muu hulgas konutasid oma sita sees Superdome´i suurhallis või uppusid oma majas. Külaskäik baptistikirikusse, mis tegelikult oli kuur, kus jagatakse tasuta kondoome ja tehti aidsitesti. Väikseid naabruskonnakirikuid on igal pool, usulahkude lähedus ja vennaarm teadagi. Kiriku muljetavaldav kommunikatsioonitase: aidsialane "põllutöö" (field work), reklaamplakatid maanteede ääres, autolipud, särgid jne.
Pärastlõunal AIDsi haigete varjupaika Belle Reve, suurepärane restaureeritud puumaja, lõuna seal (ei saaks öelda, et isu oleks suurem asi olnud, kuigi toit oli igati ok).
Bushi valitsus käitus Katrina ajal rassistlikult, kuulen kõikjalt. Eraalgatus abistamisel on väga ameerikalik, taustaks usk.
NO ülesehitamine venib, ehituses raha napib ja töökäsi vähe, muu hulgas illegaalsed mehhiklased, kes tulevad päevaks tööle nagu turuvarblased. Eesti ehitajad, tööd on nagu muda! Ainult kuidas ligi pääseda.
Kas morbiidsus ongi New Orleansi juhtmotiiv sellel reisil? NO on kõige muu hulgas tõesti rikas ka surnuaedade poolest. Uurisin välja, kuidas töötab katoliiklikust traditsioonist tuttav surnuaia-majakeste süsteem. Nimelt on nendes majades viis või kuus sahtlit, kuhu siis maetakse pereliikmeid või teisi, keda omaksed arvavad seltskonda sobivat. Aeg ja soojus, niiskus teevad oma töö, säilmed lükatakse kokku ja kukuvad läbi sahtlis oleva ava majakese all olevassse šahti. Aeg on järgmiste käes.
Õhtul jazz kohas nimega Preservation Hall, akustiline, kerge klassika.
Kulinaarielamused täienevad paigas nimega Olivier's. Ukselt saab lahkudes kaasa visiitkaardi peakoka nimega. Väärt idee, ei tea, kas Eestis on kuskil käigus.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...

10 küsimust. Vastab Riigikogu liige Barbi Pilvre

1. Barbi, miks sa oled Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas? Olen maailmavaatelt sotsiaalliberaal. Kõige võõram on mulle rahvuskonservatiivsus, sellepärast on teised erakonnad välistatud. SDE ajab kõige järjekindlamalt ühiskonna vähemuste asja: näiteks Eesti venelaste teemat. Minu arvates on Eesti ühiskond vene inimeste suhtes liiga tõrjuv, ei kaasa venelasi ja püüab vene inimesi nt hariduspoliitiliste sammudega pigem assimileerida, kui võrdselt kohelda. See ei ole pikas perspektiivis Eesti riigile kasulik. Samuti oli SDE kooseluseaduse vedaja. Pean seda euroopalikuks seaduseks, mis viib Eesti samasse positsiooni lääneriikidega ja eristab Valgevenest, Moldovast ja Venemaast. Ka on SDE soolise võrdõiguslikkuse teema juhtiv edendaja. Justiitsminister Andres Anvelti juhtimisel on edukalt tegeldud perevägivalla karistamise teemaga ning ette võetud elatisraha fondi loomine , et mahajäetud lapsed saaksid elamiseks oma hoolimatult vanemalt raha. Need on üliolulised asjad. 2. Kas on midagi, mi...

Naised kaitseväkke? Eesti vajab asendusteenistust. Ilmunud Eesti Päevaleht/Delfi 2.04.2022

  Kas Euroopa hapras julgeolekuolukorras tasuks Eestis muuta ehk naiste kaitseteenistus kohustuslikuks, nagu Iisraelis? Seda võiks teha, kui kaitseväes arendada välja asendusteenistus, mille sisu oleks kodanikukaitse, sõjameditsiin, erinevad hooldusteenused, millele oleks rakendust erinevate kriiside ajal.  Kui naine soovib relva kanda, ka see valik on Eesti kaitseväes naistele avatud ja on jäänud pigem kasarmute majutustingimuste taha toppama.  Samas on mehi, kes ei soovi maailmavaatelistel veendumustel relva kanda, aga võiksid omandada kodanikukaitse või päästjate või kasvõi hooldustöötajate oskusi.  Kriiside ajal on riigil selliseid inimesi, kes on valmis suunduma kriisikoldesse, väga vaja. Meenutagem kasvõi hooldustöötajate puudust haiglates seoses koroonakriisiga. Või praegu näiteks sõjapõgenikega seotud probleemide haldamist. Abitusega kokkupuutumine avardab ka inimeste maailmast arusaamist.  Sõda Ukrainas on näidanud, et see, mis toimub tagalas, pole vähe...